Mr. X. 11.08.2019 14:22 (4 aastat tagasi)

Tõenäoliselt on aegunud, kui poolte vahel pole just sõlmitud TsÜS § 145 lg 2 tulenevat kokkulepet aegumistähtaja pikendamiseks (võib mh sisalduda ka tüüptingimustes, mida on ka võimalik teatud juhtudel vaidlustada) või kui kohustust ei ole rikutud tahtlikult. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et ainuüksi see, et kohustust ei ole täidetud (sh ka teadlikult st isik teab, et on võlgu, aga ikka ei maks, saab kirjakesi jne) ei ole piisav põhjus, et rakendada 10 aastast aegumistähtaega vaid sellega peab lisaks mittetäitmisele kaasnema tahtlik heade kommete vastane käitumine. Kuivõrd eelloetletud olukorrad on pigem erandid ja mitte üldreegel, siis suure tõenäosusega on kohustus aegunud, kuid igaks juhuks tasub üle kontrollida. Mis puutub maksehäiresse, siis Riigikohus on leidnud, et maksehäiret võib maksimaalselt avaldada kümme aastat (aegumistähtaeg kohustuse tahtliku rikkumise puhul) millele lisandub 3 aastat (aeg, mille vältel võib avaldada tasutud maksehäiret) st mitte kauem, kui 13 aastat. Kuivõrd jaanuaris 2019 seoses uue IKS jõustumisega sai selle tähtaja teisest poolest so 3 aastast 5 aastat, siis samast põhimõttest lähtudes saaksime praegu rääkida ilmselt kuni 15 aastast (põhimõtet pole keegi muutnud, kuid on pikendatud selle ühest osast tulenevat tähtaega). Samas on kohtud mitmetes lahendites leidnud, et kui võlausaldaja pole pöördunud 3 aastase aegumistähtaja jooksul nõudega kohtusse ning ei suuda ära tõendada kohustuse tahtlikku rikkumist (ilmselt ka kokkulepet 10 aastase aegumistähtaja kohta), siis on mõistlik lähtuda maksehäire avaldamisel põhimõttest 3 +3 ehk siis praegu ilmselt 3+5 (so tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg pluss IKS-ist tulenev aeg, mille vältel saab avaldada lõpetatud maksehäireid). Selle kohta nt Tallinna Ringkonnakohtu lahend kohtuasjas nr 2-16-17964. Samas on ka lahend, kus leiti, et aitab 3 aastast küll, et ära kustutada. Samas siin tegu ühe suht pisikese võlgnevusega (ts asi nr 2-15-7038)