täitemenetluse ajatamine

A 2.04.2014 12:49 (11 aastat tagasi)

Kui kohus määras vara jagamisel ühele poolele teise poole kasuks rahalise kohustuse, siis ilmselt selle esimese poole ainukäsutusse jäi ka ikkagi mingi vara, millele on õigus pöörata täitemenetluse käigus sissenõue, juhul kui kohtulahendit vabatahtlikult ei täideta. Maksegraafikus kohtulahendi täitmiseks tuleb omavahel kokku leppida. Kui kokkulepet ei saavutata ning teine pool algatab kohtulahendi täitmiseks täitemenetluse, siis on võimalik ajatamist taotleda ka läbi kohtu. Kohtuotsusega tunnustatud nõue ei aegu enne kui 10 aasta möödumisel lahendi jõustumisest, täitemenetluse alustamisel aegumine katkeb ja algab otsast peale. Täitemenetluses on võimalik sissenõudjal taotleda ka võlgniku ühisvara jagamist ning sellele sissenõude pööramist. Kui uuel abikaasal on üksnes lahusvara (enne abiellumist soetatud vara) ning abieluvaralepingut pole sõlmitud, siis sellele sissenõuet pöörata ei saa.

Riqo 2.04.2014 13:02 (11 aastat tagasi)

hmm, see vara, mis määrati kaotaja ainuomandisse, ei kuulu juba ammu talle, selle kinkis ta aastaid tagasi oma uuele abikaasale. Uus abikaasa omab ka ettevõtet, mis loodi enne abielu, seega on see lahusvara. Abielludes määrati tekkiv vara ühisvaraks. Samas seda vara tekkinud ei ole, kuna kõik asjad olid olemas juba enne abielu ja uus abikaasa on kinke teel saadud vara pangalaenuga renoveerinud. Samas see kinke teel antud vara on ju lahusvara nagu ka ettevõte? Uuel abikaasal endal kolm ülalpeetavat ja panga laenud. Kas võitjal on õigus uue abikaasa palga ja vara kallale tulla? Kuidas ennast ja oma uut abikaasat kaitsta? Mismoodi menetluskulude jaoks tagasimaksegraafiku koostada saab? Või saab kuidagi taodelda, et ei peaks üldse tasuma?

Riqo 2.04.2014 21:30 (11 aastat tagasi)

Täpsemalt on asi nii : hageja ja kostja olid abielus 10 aastat. Kostja sai kinke teel enne abielu talukoha. Abielu jooksul renoveeris kostja talukohta kasutades selleks 99% kinnistul olevat metsa materjalina ja muutes seda ka rahaks. Abielu ajal sündis ka kaks last. Poolte abielu lahutati kohtus. Kostja pakkus hagejale palju erinevaid rahasummasi ja nende ühist vallasvara, et vara jagada ilma kohtuta. Hageja ei olnud ühegi pakkumisega nõus ja kaebas kostja kohtusse. Kohtutee oli pikk, täis sai kolm ja pool aastat. Kohtuotsus tuli kostjale negatiivne. Kohus otsustas, et 60% kostja lahusvarast tuleb määrata poolte ühisvaraks, põhjendades, et pooled olid abielus ja vara renoveeriti sellel ajal. See, et hageja ei investeerinud kostja lahusvarasse oma raha, ei olnud määrav ja see et hageja kasutas oma lahusvara renoverimisel oma lahusvara, ei olnud määrav. Võljamõistmisele kuuluv summa on 20 000€ + ligi 4000€ menetluskulud. Peale lahutust abiellus kostja varsti uuesti ja aasta peale kohtutee algust kinkis kostja oma talukoha edasi oma uuele abikaasale. Nüüd kohtutee lõpuks oli viimasest kinkest möödas rohkem, kui kaks aastat. Otsus tehti selletõttu, et kostjal puudusid võimalused talukohta edasi renoveerida ning uus abikaasa ei olnd nõus enne oma raha talukohta investeerima, kui see koht talle kuulus. Saavutati kokkulepe ja sõlmiti kinkeleping. Keegi seda siiani vaidlustaud ei ole. Uus abikaasa on talukohta oma rahad investeerinud ja ka varale hüpoteegi seadnud ja laenu võtnud, et talukohta renoveerida. Küsimused: 1.Kas antud kohtuotsus annab loa ka uue abikaasa vara kallale minna? 2.Kas aastaid tagasi toimunud kinkelepingut on võimalik antud kohtuotsuse tõttu tühistada? 3. Kui kostja puudub vara, ka ühisvara uue abikaasaga ja ta palk on netos 300€ ja tal on elatada kolm last, siis mismoodi pannakse kostja seda summat maksma? Ja ka menetluskulusi? 4.Kuidas peaks kostja antud olukorras edasi tegutsema?

A 3.04.2014 08:51 (11 aastat tagasi)

Selle kohtuotsuse oleks pidanud küll vaidlustama. Jääb arusaamatuks, kuidas sai kohus otsustada, et osa lahusvarast tuleb määrata ühisvaraks. Kui kostja omandas talukoha kinke teel enne abielu, siis jäi see abielludes kostja lahusvaraks ning ühisvaraks ei saanud see muutuda mitte ühegi valemi järgi. Ilmselt jagas kohus üksnes kinnisasja tehtud investeeringud (väärtuse tõusu) ning kohustas kostjat hagejale nn tema osa välja maksma. Kuna kostja kinkis oma lahusvara, millele tal oli täielik õigus uuele abikaasale, siis on see nüüd tema lahusvara ning sellele oleks võimalik sissenõuet pöörata üksnes siis, kui kinketehing tunnistataks tagasivõitmise korras kehtetuks. TMS § 189 lg 1 kohaselt kohus tunnistab kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu, välja arvatud juhul, kui leping on sõlmitud varem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Seega kuna kinkelepingu sõlmimisest on möödas juba üle kahe aasta, ei ole kinkelepingu kehtetuks tunnistamine enam võimalik. Arvestades, et kostja saab miinimumpalka, mis ei kuulu arestimisele, ei ole täitemenetlus ilmselt tulemuslik, juhul kui kostja vabatahtlikust tasumisest keeldub. Kohtuotsusega kostjalt väljamõistetud nõuded aeguvad 10 aasta möödudes kohtuotsuse jõustumisest, misjärel saab kohtult taotleda aegumisele tuginedes täitemenetluse lõpetamist.

Riqo 3.04.2014 13:45 (11 aastat tagasi)

See otsus saigi edasi kaevatud, kuid Ringkonnakohus oli samal arvamusel Maakohtuga. Meie jaoks ongi mõistmatu, et kuidas selline asi olla saab. Abielu ei anna ju aluts teise lahusvara arvelt rikastuda. Aga no mis meie lihtinimesed ikka teama, kohus on see mis "õiglaseid" otsuseid teeb. Sinu nõuandest saan aru, et mõistlik on asjal lihtsalt olla lasta ja see aegub kunagi ja ongi asi otsas? 37.Maakohus leidis õigesti, et abikaasa lahusvara tunnistamisel abikaasade ühisvaraks ei oma tähtsust asjaolu, kui palju teine abikaasa lahusvara väärtuse suurendamiseks vahendeid andis. PKS § 14 lg-st 2 ei tulene, et abikaasa lahusvara väärtus peab olema suurenenud teise abikaasa lahusvara arvel. Lahusvara väärtuse suurendamiseks kasutatud raha võib olla nii teise abikaasa lahusvara kui ka abikaasade ühisvara. Ühisvara on vastavalt PKS § 14 lg-le 1 abielu kestel abikaasade omandatud vara ja ühisvara tekkimisel ei oma tähtsust kummagi abikaasa panus. Seega ei ole ka ühe abikaasa lahusvara tunnistamisel ühisvaraks vajalik tõendada eraldi kummagi abikaasa rahalist panust, nagu kostja ekslikult leiab. Sellisel seisukohal oli ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-99-04. Seetõttu ei pidanud maakohus ka hindama kostja väiteid ja tõendeid tema panuse väidetava suuruse kohta, mida kostja maakohtule ette heidab ning ebaõige on kostja arvestus, mille kohaselt oleks hagejal õigus saada 6304 eurot. 38. PKS § 14 lg 2 alusel saab ühe abikaasa lahusvara tunnistada abikaasade ühisvaraks üksnes osas, mille võrra on lahusvara väärtus abielu ajal abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel suurenenud. Maakohus selgitas ekspertiisiga välja, milline on kinnistu väärtus koos abielu ajal lisandunud väärtusega ning milline oleks selle väärtus, kui abielu ajal ei oleks väärtust suurendatud. Selliselt leitud väärtuste vahe ulatuses saab ühe abikaasa lahusvara tunnistada PKS § 14 lg 2 alusel abikaasade ühisvaraks. Seda leidis ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-94-07. 39. Maakohus tuvastas õigesti kinnistu väärtuse koos kõigi abielu ajal tehtud töödega ja ilma nendeta. Tehtud töödega oli kinnistu väärtus 81 500 eurot ja ilma nendeta 32 000 eurot. Seega suurenes kinnistu väärtus abielu ajal poolte tehtud kulutuste ja tööpanuse tõttu keskmiselt 49 500 euro ulatuses (81 500-32 000), mis on 60,7% kinnistu väärtusest. Eeltoodu alusel leidis maakohus õigesti, et ........... kinnistu tuleb tunnistada PKS § 14 lg 2 alusel poolte ühisvaraks 60,7% ulatuses, mis on rahalises väärtuses 49 500 eurot. 40. Maakohus leidis ka õigesti, et ühisvara tuleb jagada kehtiva PKS § 37 lg 3 alusel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt. Kohus otsustas ühisvara jagamise AÕS § 77 lg 2 alusel vastavalt hageja taotlusele – andis ühisvaraks oleva kinnistu osa kostjale ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hageja osa rahas arvestusega 49 500:2=24 750 eurot.