pärimine

. 20.10.2007 21:50 (17 aastat tagasi)

Pärimine on vabatahtlik, st kui inimene pärida ei taha, ei pea ta ka midagi tegema. Kui aga pärima õigustatud inimene tahab pärida, siis jah - ta peab notariga ühendust võtma. "Sekeldama"? No ma ei tea, pole ju raske võtta telefoni toru ja helistada mõnele notarile ning leppida pärandi vastu võtmise avalduse tegemiseks aeg kokku?

teele 20.10.2007 22:48 (17 aastat tagasi)

aa,miks peab seda aega kokku leppima kui polemingit soovi pärida? lihtsalt arvasin, et ehk on mingi kohustus, et pean teatama või mingi kirja kirjutama et ei soovi midagi.

sirje 21.10.2007 15:25 (17 aastat tagasi)

aga kui sellisle juhul üks ei tee midagi ja teine on valmis pärandit vastu võtma siis kas see et üks lillegi ei liiguta mõjutab kuidagi ka teise inimese päranduse kättesaamist - et peab ootama millal mingi tähtaeg möödub või sedasi?

. 21.10.2007 16:09 (17 aastat tagasi)

Tulenevalt pärimisseadusest tuleb pärimiseks pärand vastu võtta - vastu saab pärandi võtta kas tegudega asudes pärandvara (nt surnule kuulunud korterit) valdama ja kasutama või esitades sellekohase avalduse pärandaja elukohajärgsele notarile. Notarile avalduse esitamisega algab nn pärimimismenetlus, mille käigus notar küsib tema poole pöördunud pärijalt andmed kõigi teiste võimalike pärijate kohta ning saadab neile kirja, kus teatab pärimismenetluse toimumisest ning annab teistele pärijatele tähtaja pärandi vastu võtmiseks, lisaks avaldab ta vastavasisulise teate Ametlikes Teadaannetes. Kui notari poolt antud tähtaeg (vähemalt kaks kuud teate avaldamisest) on möödas, saab notar väljastatada tähtajaks pärandi vastu võtnud pärijatele tunnistuse, mis tõendab nende pärimisõigust ning mille alusel saavad nad vara nn oma nimele vormistada. Kui inimene on surnud, siis on igati arukas kui pärija võtab ühendust teiste pärima õigustatud isikutega ning arutab asja nendega läbi, annab teada millal ja millise notari juures ta pärandi vastu võtmiseks aja broneeris. Kui peaks juhtuma, et osad pärima õigustatud isikud on otsustanud mitte pärida ei pea nad tegelikult mitte midagi tegema, kuna me aga elame päris haiges ühiskonnas ning pärimine toob reeglina inimestes halvima esile, on paljud notarid hakkanud nõudma, et ka mitte pärida soovivad pärijad tuleksid siiski tema juurde ning avaldaksid, et nad on pärimiseks antud tähtajast ning selle mööda laskmise tagajärgedest teadlikud ning et nad ei ole tegudega pärandit vastu võtnud. Miks - selle pärast, et nt 5 aastat hiljem, kui pärija X, kes alguses pärida ei soovinud, avastab, et ta siiski oleks pärida tahtnud, ei saaks süüdistada paha-paha notarit, et see teda ei informeerinud ja tema õigusi rikkus.

teele 21.10.2007 17:14 (17 aastat tagasi)

selge , tänan.. meillihtsalt selline probleem, et kuna teisel pärijal on kaks koolis käivat last ja tema elukvaliteet ja nõudmised on tunduvalt kõrgemad kui minul ja ei taha pärastisi sekeldusi aja arusaamatusi temaga siis olen otsustanud et ei asu pärima. pealegi on tema pere teinud korda sealse elamu ja kasutab seal metsa ja põllumaad oma tarbeks juba aastaid..