jabur olukord

Inda 24.05.2008 19:58 (16 aastat tagasi)

Ehtasime abikaasaga maja maale mis hilje tagastait abikaasa isale. Kuna teadaolevalt oli mees isa ainus laps siis mingeid probleeme ei osanud oodata. isa suri 3 aastat tagasi ja poeg päris nii maa kui maja. Nüüd ilmus välja teisest rahvusest, kuid mingil määral eesti keelt kõnelev mees, kes väidab, et mehe isa oli olnud tema emaga abielus ja lapsendanud tema oma lapseks. 1)Kas nüüd tuleb kogu pärand jagada? 2) Kuna keegi sugulastest ei tea/ei usu midagi äia abielust selle normehe emaga siis kas seda üldse uskuda või kuidas tema väiteid tõestada? Dokumente tal esitad apole, vaid passis on isa nimi sama mis äia eesnimi.

oh 24.05.2008 20:42 (16 aastat tagasi)

võta nüüd esialgu rahulikult! Kui te võtsite pärandi vastu, siis sellega peaks olema ju ok. Küsi notarilt üle, kes teile pärandi vormistas, notarilt saad paremat nõu kui siit amatööridelt!:)

so 24.05.2008 21:07 (16 aastat tagasi)

ole rahul. kui sel mehel mingeid dokumente pole, siis teid ei koti miski. kui tem tahab midagi tõestda, vot siis on see tema mure ja teie vara ei saa ikka kätte enam.

q 25.05.2008 11:30 (16 aastat tagasi)

teie ei pea hakkama midagi praegu tõestama. Kui see mees midagi väidab, siis on see tema asi omad väited ära tõestada, nii et esialgu elage rahulikult edasi ja ärga laske igasugu aferistidel endale udu ajada. Isanimi passis pole ometi mingi tõestus. Sama nimega mehi võib ju maailmas teisigi olla, kui ainult teie äi.

? 25.05.2008 12:27 (16 aastat tagasi)

aga tekkib küsimus, et kui inimesel on mõlemad vanemad surnud ja väietavalt ta on lapsendatud, kuid dokumente pole säilinud. Lapsendaja pere ja sugulased aga ei tea sellest midagi, siis kas sellisle inimesel on õigust pärandile või saavad teised pärijad nõuda sellelt mehelt põlvnemise tõestamist surnud isikust?

q 25.05.2008 13:45 (16 aastat tagasi)

Loomulikult on õigus nõuda tõestamist, sest sellist juttu võib pärandi väljapetmiseks rääkida ükskõik misuke kaabakas. Ja kui asi õige on, siis on mingit tõestusmaterjali ikka võimalik leida, tegu pole ju sajandite vanuse asjaga. Lihtsalt ilusa jutu alusel küll ei pea pärijad hakkama kellegagi pärandit jagama.

h 27.05.2008 19:11 (16 aastat tagasi)

kas mees oma isast siis rohkem ei teadnud, et isal oli veel üks abielu olnud? Olge rahulikud, kui vaja, peab see noormees teid kohtusse andma ja seal oma põlvnemist tõestama , teil pole küll midagi vaja teha!

no 28.05.2008 06:35 (16 aastat tagasi)

pole see enamingi noormees- on 58 aastane härra. ISa olevat NSVL ajal sõjaves olles tema emaga abiellunud ja teda lapsendanud, ta olevat olnud siis poole aastane.

. 28.05.2008 10:07 (16 aastat tagasi)

Saan aru, et pärimismenetlus on juba toimunud -st teie abikaasa kui pärija läks notari juurde, võtis pärandi vastu. Notar andis tähtaja pärandi vastuvõtmiseks teistele võimalikele pärijatele ning avaldas ka vastavasisulise teadaande Ametlikes Teadaannetes? Selle tähtaja jooksul too väidetav poeg ilmselt välja ei ilmunud? Järelikult ei ole teie abikaasal midagi karta - isegi, kui too mees on tõepooles teie äia poeg - teie äi tõepoolest omal ajal lapsendas ta, ning on olemas ka vastav dokumentatsioon, ei ole tollel mehel enam midagi teha, kuna ta laskis mööda pärandi vastuvõtuks antud tähtaja. Pärandit nõuda saaks ta vaid kahel juhul - kui ta asus notari poolt antud tähtaja jooksul midagi pärandvarast (teie äiale kuulunud varast) valdama või kasutama - saan aru, et ilmus välja alles pärast teie äia surma, seega ei ole ju võimalik, et ta midagi pärandvarast valdama või kasutama sai hakata. Teine võimalus oleks siis, kui teie abikaasa varjas notari eest infot võimaliku teise pärija kohta, st ta oli teadlikud, et isa kunagi omale lapse lapsendas, kuid ei öelnud seda notarile. Kui te tõepoolest teadis sellist infot, kuid ei öeldnud seda notarile, ning too mees tõepoolest on pärandaja poeg, on tal õigus oma osa pärandist igal ajal välja nõuda. Seega võtke asja rahulikult, kui teie abikaasa ei andnud notarile pärimisasja ajamisel valeandmeid, ei ole tal ka midagi karta.

. 28.05.2008 10:08 (16 aastat tagasi)

vabandust, täna on trükikurat külas, loodan, et saate siiski kirjutatust aru.

no 29.05.2008 07:11 (16 aastat tagasi)

jah aga see kes väidab, et on minu äia apsendatud poeg, tema elas teises riigis , se eoli NSVL ajal kui ta väidab, et äi sõjaväes olles abiellus tema emaga ja lapsendas tema.

. 29.05.2008 12:45 (16 aastat tagasi)

Nagu ma ütlesin, las ta väidab. Isegi kui tema väited on tõesed, ning teie äi ta tõepoolest omal ajal lapsendas, ei tee see temast automaatselt pärijat. Kui pärimiseks antud tähtaeg on läbi, ei ole tal enam midagi nõuda. Nõud oleks tal vaid siis, kui teie mees oli tegelikult tema olemasolust teadlik, kuid varjas seda infot pärimisasja menetleva notari eest.

no 30.05.2008 06:12 (16 aastat tagasi)

samas... kui ta ongi lapsendatud seega pole bioloogiline vend! kui nüüd minu abikaasaga peaks midagi juhtuma, kas siis see nn vend on ka pärija? Samas võib iga suvaline ju sisse astuda ja öelda, et ta on vend... sel mehel on küll äia eesnimi Eduard, kuid venepärane perenimi. Mingid dokumendid tal ka olid kuid näitas neid vaid enda käest?

. 30.05.2008 08:53 (16 aastat tagasi)

Lapsendatud laps on seaduse silmis samasugune laps kui bioloogiline laps, seetõttu ei oma nt pärimisasja lahendamisel mingit vahet kas laps on bioloogiline või lapsendatud. Kui sinu abikaasa peaks surema ning ei jäta endast korraldusi oma surma puhuks (testamenti, pärimislepingut), lahendatakse tema pärimisasi seaduse alusel. Pärimisseaduse kohaselt on isiku pärijaks I järjekorras tema alanejad sugulased (lapsed, lapselapsed jne). Kui ei ole ühtegi pärijat I jrk, on pärima õigustatud II jrk pärijad, st pärandaja vanemad ning nende alanejad sugulased (pärandaja õed-vennad). Seega sinu mehe võimalikud õed-vennad (sh too mees, kui ta peaks tõepoolest mehe isa poolt lapsendatud olema) pärivad vaid siis, kui ei ole ühtegi I jrk pärijat. Sina abikaasana pärid nii I kui II jrk pärijate kõrval.

q 30.05.2008 13:29 (16 aastat tagasi)

no Eduard on maailmas üpris levinud nimi (eriti venemaal on suhteliselt palju sellenimelisi), ja selle alusel nüüd leili minna, et aga äkki ongi..., no tulge ometi mõistusele. Las tema räägib, mida tahab. Enne kui ta pole kohtus oma väiteid tõestanud, pole teil üldse mingit põhjust selle üle eriti pead murda. Kui veel tuleb teid tüütama, saatke puu taha, ja öelge, et selliseid küsimusi lahendab meil kohus, pöördugu sinna.

Selle teema kommentaarium on suletud. Loo foorumisse uus teema, kui soovid arutelu jätkata.