Kuidas tõestada vanema sobimatust lapse kasvatamiseks?

no 2.06.2008 11:56 (17 aastat tagasi)

laps alles nii väike, vb peaks naisega rääkima ja neid asju omavahel rahulikult arutama..

Murelik issi! 2.06.2008 12:15 (17 aastat tagasi)

Olen arutanud juba. Ja minu ema on arutanud. Ja seda kõikke täiesti rahulikult. Paraku ei ole see tulemust andnud. Tavaliselt on kaks võimalust: ta kas noogutab kaasa ja nõustub kõigega ja lubab teisiti teha, kuid jätkab kõikke samas vaimus või siis on hoopis tema see, kes häält tõstab hakkab ennast õigustama lapse arvelt. Ehk siis toob lapse ettekäändeks, miks ta ei ole jõudnud koristada ega süüa teha ega midagi muud teha. Hästi, usun, et lapsega ei ole kerge (olen ise samuti lapsega kodus olnud ja asju teinud), aga kuidas mina saan, kuidas enamus teisi emmasid saavad? Tean, et lapsele oleks ikkagi kõige parem, kui ema ja isa koos on ja ilus kodu ja nii edasi. Olen selle poole ka püüelnud. Paraku näen, et sellest ei tule midagi välja.

kogemus 2.06.2008 12:32 (17 aastat tagasi)

ju siis on midagi kusagil juba varem valesti läinud, vb oled ise midagi valesti teinud või öelnud ja pole osanud seda parandada. Võta endla ja lapsele selline võimalus et lähete kolmekesi psühholoogijuurde ja räägite seal omad asjad selgeks, natukene maksab se eküll, kuid tulemus võib olla väärtuslikum ja mis peamine - oma ema hoia sa oma perest, oma naisest nii kaugele kui suudad. Sinu ema õpetusi ja seletused võivadki olla need mis noore inimese segadusse ajavad.

Murelik issi! 2.06.2008 12:47 (17 aastat tagasi)

Ehk on seda tõesti raske uskuda, aga olen teinud juba tõesti kõikke, mida olen osanud. Ka psühholoogi juures on käidud. Ei olnud kasu. Ja minu ema on tulnud mängu alles viiamste kolme kuu jooskul ning ainult tänu sellele ma olen need kolm kuud veel üritanud peret koos hoida. Ning mis puudutab õpetusi, mida minu ema annab, siis mis teha, kui kusagilt mujalt neid õpetusi tulnud ei ole ning naisest ka ise õppijat ei ole?

? 2.06.2008 12:51 (17 aastat tagasi)

kus siis su silmad varem olid? Kas su naisel oli ehk probleeme sünnitusel või raseduse ajal? vb sünnitusjärgne raske depressioon, seda juhtub ja vahel see isegi 3 aastat võib kesta.. kas naine ise on huvitatud etteie elu edasi läheks? mida tema arvab? vb ta peaks saam ise üksinda psühholoogi juures käia ja oma probleemid selgeks saada, ühest korrast pole eriti tolku. kuhu on sinu kõrvalt jäänud see kena ja tore tüdruk, kellega sa abiellusid ?

Murelik issi! 2.06.2008 13:09 (17 aastat tagasi)

Enne rasestumist ei olnud me koos elanud, kuna tema õppis Tallinnas ja elas ühikas, mina aga olin pea teises Eesti otsas ning tema käis minul ainult külas. Probleemid ilmnesid aga alles koos elama hakates. Ta on muidu igati tore ja kena ja hea ja lahke inimene, aga kahjuks mitte ema ega pereinimene. Rasedus kulges täiesti normaalselt, sünnitus samuti. Ja ka sünnitusjärgse depressiooniga vaevalt et tegu on, sest tema vanemate ja õe jutust olen aru saanud, et ta oli ka varem koduses elus tegelikult selline (isegi veel enne minuga tutvumist). Tema arvamust meie elust ja tulevikust olen püüdnud ikka uurida, aga selles kindlalt selgust saada on väga raske, kuna reeglina ta siis ainult istub diivani nurgas ja vaikib. Ka psühholoogi juures on ta korduvalt käinud nii üksi kui koos minuga, pole kasu olnud. Jah, kuhu on jäänud see neiu, kellega koos elama hakkasin? Ta on endiselt olemas, lihtsalt on välja tulnud ka need tahud, mida ma enne ei saanud näha.

? 2.06.2008 13:17 (17 aastat tagasi)

vb on ka tema leidnud sinus seda mida ta enne ei teadnud või ei näinud... vb ta kardab sind? kardab sulle rääkida oma tunnetest ja mõtetest.. kas sa küsid tema arvamust ja ootad ära vastused, mitte käskivalt ja uurvalt? vb oled sa tema jaoks lihtsalt see kes on ülemus, aga sa ise seda ei oska arvatagi.. Mida teeb naine kodus ? kas ta nutab vahel üksinda?

Midagi sarnast 2.06.2008 13:26 (17 aastat tagasi)

võib juhtuda et oskan sulle sellist käitumist isegi kuidagi ära seletada... Tundub kuidagi tuttavlik märkisin siia meili, sest siin kirjutamine läheks pikale ja oleks foorumi teemast suht mööda

Murelik issi! 2.06.2008 13:32 (17 aastat tagasi)

Olen igati rahulikult püüdnud rääkida, käituda ja olla. Ning vähemalt tutavate arvates on üldse raske enam rahulikumat ja kannatlikumat inimest leida. Nii et ma tõesti ei näe põhjust, miks ta peaks mind kartma. Muidugi, eks seda vist on ise raske hinnata. Mida ta kodus teeb? Kas siis kui mina kodus olen? Seda võin ma ju ainult oletada, kuna ei näe ju tema tegemisi. Kui ma aga kodus olen, siis ta reeglina vaatab multifilme või on arvutis ja mängib netis online mänge. Ja kui ma siis üritan teda suunata midagi tegema (täiesti rahulikult ja ka ühist tegutsemist välja pakkudes), ta kas solvub või ei tee asjast üldse mingil moel välja. Kas ta nutab? Jah, on ette tulnud. Põhjusteks tavaliselt (vähemalt selle põhjal, mis ta rääkinud on) tema alkohoolilembene isa või siis see, et tal on midagi juhtunud (näiteks pani kartulid keema, aga unustas vee potti panna ja oleks peaaegu korteri maha põletanud või siis pillas 3 kuuse lapse maha sülest, kuna unustas last süles hoida).

Midagi sarnast 2.06.2008 13:35 (17 aastat tagasi)

nii - juba hakkab midagi lahti tulema... meie.marii@hot.ee

sry! 2.06.2008 14:10 (17 aastat tagasi)

klaviatuuur on logu

leelo 2.06.2008 21:03 (17 aastat tagasi)

anna lapse emmele aega, ehk on see seotud siiski lapse sünniga. Tee endale selgeks, kas kooselu on võimalik või ei. Kui ei, siis tuleb lahku minna, oma ema küll ära kaasa pereprobleemi, pigem võiks see olla keegi kõrvaline, kas tuttav, sõbranna või veel keegi. Kui sa kardad, et laps jääb emale, siis ehk ta polegi nii sobimatu. Äkki on viga ka sinus? Ja lapsega olemine väsitab väga ära. Kui laps on hästi hoitud, siis tee ise süüa ja lase tal lapsega olla ja anna talle ka vaba aega. Ema vajab ka puhkust, mitte näägutavaid inimesi kõrval.

Murelik issi! 3.06.2008 11:04 (17 aastat tagasi)

Paistab, et siin ei suuda keegi mõista, et olen juba tõepoolest kõikki neid soovitusi kasutanud. Vähemalt siiani ei ole Teie ridades minu jaoks küll midagi uut ning olen neid asju kõikke ka proovinud. Aga tänud siiski, vähemalt püüate aidata ja eks kõige parem oleks muidugi, kui õnnestuks pere koos hoida. Kahjuks pean tõdema, et minul sellesse enam usku ei ole peale seda, kui olen 2 aastat just neid samu asju teinud, mida Teiegi soovitate. Miks ma kardan, et laps emale jääb? Võimalik, et ma eksin, aga minu teada eelistab Eesti seadus üldiselt ema. Laps jäätakse emale, kui on vähegi võimalust, et ta lapsega toime tuleb. Minu küsimus oligi selles, et mis ma peaksin tegema näitamaks, milline see ema tegelikult on?

n31 3.06.2008 11:49 (17 aastat tagasi)

Mõistan murlikku issit täiesti. Kirjeldus, mida ta andis, ei ole vastutusvõimelise täiskasvanu oma. Ja muudkui anna aega - kaua võib aega anda? See EI OLE normaalne kui ema 3-kuuse lapse maha pillab või korteri peaaegu põlema paneb. Saan aru, et isal on hirm lapse pärast. Kahjuks on sul, murelik isa, õigus. Ainult äärmisel juhul saab meil lapse hooldusõiguse isa. Kas sa naisega oled rääkinud lahku minekust ja lapse võimalust elukohast? Võibolla ta saab ka ise aru et pole võimeline üksi last kasvatama? Kui ei, siis kogu võimalikult palju tõendeid ja tunnistajaid kes tuleks kohtusse. Ega selles asjas kindlat lõpptulemust pole. Minu mehele, kellel lahutus parasjagu kohtus, ka ühisvara jagamine ja lastesse puutuv, soovitati advokaadiks Tiina-Mare Hiob´it, just perekonnaasjades väga kogenud.

Murelik issi! 3.06.2008 12:18 (17 aastat tagasi)

Lapse ema on öelnud korduvalt raseduse ajal, et kui meie kunagi lahku peaksime minema, jääb laps mulle. Praegu ta enam nii ei mõtle. Ma ei ole küll temaga päris otseselt hakanud veel rääkima sellest, et lahku minna. Pole lihtsalt tahtnud talle liiga vara asjatult lisapingeid tekitada. Kui aga muidu on vahest juttu olnud üldse elust ja nii, siis ta igatahes on öelnud, et tema oma last ei jäta, vähemalt mitte vabatahtlikult. Tema trump on see, et ta läheks elama oma ema ja isa juurde ning seal just ema abiga saaks ta isegi hakkama. Ainult ema on tal juba 65. Kauaks seda ema enam on. Ning siis jääks ta seal ikkagi omapead ja veel hullem, kui koos alkohoolikust isaga. No ja hakata siis uuesti last solgutama, pole ka nagu õige ju. Parem siis juba kohe üks ja kindel koht. Millised need tõendid peaks olema? Kuidas ma tõestan näiteks seda, et lõunaks saab laps ainult kohupiima pahatihti (väike tops) ja et korralikuma sooja söögi teen ka kodus ju mina õhtuti? Või seda, kes põhiliselt koristamisega tegeleb? Kes peaks olema need tunnistajad? Väljastpoolt peret neid raske leida, kas ka pereringi kuuluvad inimesed sobivad? Tänud lõpuks ka inimesele, kes tõesti saab aru ja annab nõu selles asjas, mind huvitab!

leelo 3.06.2008 13:26 (17 aastat tagasi)

Lastekaitse kutsu kohale, las kontrollivad ja anna ametlik käik asjale, ära viivita, kui lapse elu on ohus. Räägigi kohe kõik ära, siis ei hakka keegi õigustust otsima. Mida sa kardad? kes sulle tähtsam on? Kas lapse tervis ja elu on teisejärguline? Tegutse, kui ükski asi pole aidanud, ära räägi läbi lillede. Oled tubli isa!

Murelik issi! 3.06.2008 13:32 (17 aastat tagasi)

Ei, lapse elu ja tervis ei ole teisejärguline. Just sellepärast ma tahangi välistada selle, et laps temaga jääb. Ja just sellpärast enam ei jaksagi oodata ja loota, et ehk läheb paremaks. Ei jaksa enam käia tööl, pidevalt kartes, et kas koju minnes on ikka kodu alles ja laps elus.

leelo 3.06.2008 14:25 (17 aastat tagasi)

Ahastus paistab juba kaugele. Hakka siis tegutsema. Ära enam tagane, vaid kaitse oma last, keda armastad. Ja usu mind, see tasub sulle kõik su mure ja vaeva! Ole tugev!

oot-oot 4.06.2008 07:50 (17 aastat tagasi)

enne kui siin otsustama hakata võiks ikka ära kuulata ka teise osaepoole! Kui olukorda ja asjaolusid täpselt eitea siis ei tasu ka järeldusi teha. Millega ema siis tegeleb kui ta kodus on? võibolla ta hoopiski õpib või töötab kodus? võibolla on emal mingid pinged? seda et kartulid põhja kõrbevad on varem ikka juhtunud ja eks need lapsedki vahel lihtsalt libisevad käest, eriti vannitades, hea kui õnnelikult! arvan, et issil tasuks organiseerida üks vaba nädalavahetus- lapsuke vanaema juurde hoiule anda ja siis naisega kahekesi koos kõik asjad põhjalikult läbi arutada ja mingid otsused teha. Aga oma ema, olgu ta nii hea ja tore kui tahes, peaks ikka mees sellest probleemist võimalikult kaugele hoidma..

Murelik issi! 4.06.2008 09:56 (17 aastat tagasi)

Nagu öeldud, üldiselt tegeleb ema kodus olles multikate vaatamise ja arvutimängudega. Kooliasju teeb ta minimaalselt ja sedagi ainult minu ja tema ema ühise pika taganttorkimise peale. Tööl ta ei käi ega tee ka kodus mingit tööd. Kartulid kõrbevad ja lapsed kukuvacd jah ikka vahest, aga kui see ei ole enam vahest juhtuv sündmus, vaid pigem reegel? Lapse maha pillamine, millest eespool juttu oli, ei toimunud vannitamsie käigus, vaid ema hoidis lihtsalt last süles ning jäi telekat vaatama ning siis unustas ka last kinni hoida. Olen ka neid vabasid nädalavahetusi organiseerinud, andes emmele võimaluse nii päris üksi olla ja puhata kui ka koos kusagil käimiseks kui ka kodus lapsest eemal olemiseks. Ja olen ka lapsega päeva ära olnud kodunt, et ta saaks ilma lapseta kodus midagi teha (kuna tema ettekääne mitte tegemiseks ongi, et laps segab). Selle päevaga jõudis ta ära triikida kolmed lapse püksid, ühe pluusi ning ühe voodilina. Ära olime lapsega 9 tundi. Süüa teha ta ei jõudnud, tubasid koristada ei jõudnud, ja vähemalt minu teada ei teinud ta see aeg ka koolitööd. Olen püüdnud temaga ka mitmel moel meie elust rääkida, tulemuseks reeglina vaikimine või solvumine.

. 4.06.2008 10:07 (17 aastat tagasi)

Võta ühendust oma elukohajärgse omavalitsuse vastava ametnikuga (on siis tema ametinimetus sotsiaaltöötaja, lastekaitsespetsialist vms), räägi, mis sinu mureks ning palu abi. Kui ütled, et olete käinud psühholoogi juures, siis vajadusel saab ju ka tema anda kohtule omapoolse hinnangu. Perearst, lapsehoidja, lasteaiakasvataja, õpetaja - kõik need ja teised isikud (vanemad, naabrid, sõbrad-tuttavad), kes on puutunud kokku nii lapse kui tema vanema/vanematega võivad ju anda tunnistusi/hinnanguid. Kõiki neid on võimalik vajadusel kutsuda kohtusse tunnistajaks. Hakka kasvõi kirja panema, mis täpselt on juhtunud (õnnetused, "unustamised"), kes teab võibolla leiad nii isegi, et pole asi tegelikult nii hull (halvad asjad kipuvad paratamatult paremini meelde jääma). Lõpuks on siiski kohus see, kes vaidluse korral otsustab, kellele lapse hooldusõiguse annab. Ka seda, milliseid esitatud tõenditest kohus usaldusväärseks peab ning arvestab, otsustab kohus.

... 7.06.2008 00:34 (17 aastat tagasi)

aga sa käitu nagu mees, mitte nagu issi.

?? 9.06.2008 13:09 (17 aastat tagasi)

ma saan ka murlikust isast aru aga seda on tõesti väga raske tõestada,et ema ei suuda lapse eest hoolt kanda.ja kas lastekaitse hakkab tegelema sellise asjaga kui lapsele pole tehtud füüsiliselt liiga,või kui ta elu pole konkreetselt ohus:S aga proovida võib ikka.ja kindalst anna naisele enne teada kuidas asjad on äkki ta saab aru et lapsel on tõesti isa juures parem.olen ise ka samas olukorras olnud ja mina sain sellest üle.aga tõesti mõned emad ei sobi emadeks.sa võid seda teemat sotsiaal töötajaga rääkida,nad ongi selleks et aidata ja kui vaja siis nad annavad ka asjale ametliku käigu.kõige parem oleks ikka see kui ema ise sellest aru saaks ja annaks hooldusõiguse sulle.loodan et kõik läheb hästi.edu sulle

Tikker 9.06.2008 16:40 (17 aastat tagasi)

tundub, et siin tegu lapseohtu emmega...koolitööd, multikad..pubbe veel peal..

aa 10.06.2008 09:36 (17 aastat tagasi)

see is apeaks endale agea võtma ja mõtlema ise järele, mida ta tahab, vb ei taha ta enam seda naist lihtsalt - aga nii need asjad ikka ka ei käi! Mida saab ikka ema oma lapsele teha halba? las ema viib lapse hopiski omaenda vanemate juurde ja keskendub rahulikult kooli lõpetamsele.

n31 10.06.2008 09:57 (17 aastat tagasi)

Miks peaks laps minema vanavanemate juurde kui tal on olemas vastutustundlik isa kes tahab tema eest hoolitseda?

Tädi Jaanika!!! 10.06.2008 12:26 (17 aastat tagasi)

Mida saab teha ema oma klapsele????? Mis küsimus see on? Kas on neid emasid siis vähe, kes lapsele sõna otseses mõttes halba teevad ja ohtlikud on? Pealegi on Murelik issi siin ju lahti ka kirjutanud osad asjad, mille poolest on antud ema lapsele ohtlik. Ning minule isiklikult sellest küll juba piisab. Ega alati ei peagi otseselt kallale minema, ka lapse eest mitte hoolitsemine, lapse mitte toitmine ja lapse pidev nn. kogemata ohtu seadmine on ju lapsele ohtlikud ning minu arvates täiesti mitte aktsepteeritavad asjad. Loomulikult on isa mures, nähes asjade sellist käikku ning loomulikult ei ole isal alati võimalust kõige eest ise hoolt kanda, sest isa käib ehk tööl. Jääb mulje, et isa on asjad juba niigi põhjalikult läbi mõelnud ja vähemalt jutu põhjal ka erinevaid võimalusi proovinud, et asjad paremaks saada. Siia on ta tulnud aga muude küsimustega, kuna pole tulemust olnud tema püüetel. Kahjuks ei oska mina talle küll nõu anda tema küsimuses, aga kui keegi oskab, siis võiks ikka küsimusele vastata, mitte püüda nende peret koos hoidma hakata! Jääb mulje, nagu mingi perenõustajate foorum oleks siin. Ja kuigi olen ise ema, olen igatahes nõus, et sellise emaga laps jääda ei tohiks ning meie seadusandjad peaks ka mõtlema selle peale, kuidas ikkagi paremini tagada lapsele parima lahenduse leidmine. Nii palju, kui mina tean, peab ema ikka otseselt peksma last jne. selleks, et laps isaga jäetaks.

ja 11.06.2008 08:20 (17 aastat tagasi)

mehel on lihtsalt naisest isu täis ja tahab uut ja seepärast n vaja eelmisest lahti saada, aga et mitte elatist maksat sisi neil emaga olaan, et jätevad hoopis lapse endale. lomulik et sellises olukorras naine tabab asja ära et el upole ei kala ega liha ja on stressis väga alatu mees