jälle need täiturid

Oz 19.03.2020 12:35 (4 aastat tagasi)

Situatsioon: kodanik elab välismaal, juba aastakymneid. 2003 aastal võetakse ette tema (igati hämarates oludes, kusjuures!) eestis tekkinud krediitkaardivõlg, kohus tuleb kokku ja teeb tagaselja otsuse. Kohtuotsus suunatakse mõne aasta pärast panga poolt täiturile. Too arestib arveid ja mingil ajal jõuab info ka registrini. Kahjuks arveid kasutada pole põhjust ja registrisse pole asja. Kymmekond aastat hiljem hakkab pank tegutsema ja otsib välismaalt kodaniku yles. See poriseb, aga maksab võlgnevuse pangale, panga poolt määratud arvele. Pank tõdeb, et nyyd on korras. Jõuab kätte aasta 2020. Kodanikul tekib millegipärast huvi avada eestis pangaarve, aga selgub, et tema vanad pangaarved on alles, ja endiselt arestitud. ID kaardi abil pöördub ta registrisse, kus selgub, et kohtutäitur temalt endiselt eelpoolmainitud alustel summat sisse nõuab. Kodanik pöördub panga poole, pank käseb tal kohtutäituriga yhendust võtta. Kuna kohtutäituriga pole kodanik kunagi vestelnud, katsub kodanik õnne võla tasumise ajast jäänud pangakontaktiga, ja lo and behold! - see töötab endiselt pangas, mäletab keissi, ja saadab kohtutäiturile e-posti, et nemad enam raha ei taha. Mille peale kohtutäitur omakorda kodanikku kirjaga teavitab - et selles ulatuses (~15%) tahaks veel obrokit, siis võtame banni maha. Ok, nali naljaks, aga mul on kaks kysimust. Esiteks - kas tõesti on nii, et kohtutäitur mitte midagi peale arve arestimise (ja ehk kirjakese saatmise kodaniku vanal aadressil, uus välismaa oma oli juba selleks ajaks rahvastikuregistris) eest on kutsutud ja seatud kasseerima oma põhitasu? Kusagil räägitakse, et selline tegemise vältimise eest raha kysimine on põhiseadusega vastuolul, kusagil jälle räägivad ausad täiturid, kuidas nemad sellises olukorras p6hitasu ei kysiks, jne. Mis aga reaalsus, kas hakata vaidlema või jaa? Teine kysimus on seotud panga tegevuse(tuse)ga, kes olles võlgnevuse kätte saanud, sellekohast infot kohtutäiturile nelja aasta jooksul edasi ei andnud. Telefonivestluses tootis see (korduv) kysimus umbmääraseid vastuseid, milles viidati suuremalt jaolt sellele, nagu poleks täitur talle saadetud infot registreerinud. Kas ka neil on mingi vastutus tekkinud olukorras?