Kohtunik lahendamata jäänud mõrvast: kõik käitusid valesti!  (3)

«Küsisin sellelt töötajalt, kas see on esimene kord, kui tapetu morgi jõuab. Vastas, et ei ole. Järelikult on midagi sellist varemgi juhtunud. See on vastuvõetamatu!»

Möödunud aastal lõi keegi noaga julma ja surmava hoobi Valeri kõrri.

Kiirabi ei märganud pussitamishaava; politsei ei käinud kohal ka pärast vihjet tapmise kohta; perearst pakkus surma põhjuse huupi; prokuröri töö ebaõnnestus ning tapja jäi vabadusse. Kevadel ajakirjanduseski omajagu tähelepanu saanud saaga sai lõpu alles 13. novembril, kui riigikohus ei võtnud menetlusse prokuröri vaidlustust ja tapmises süüdistatud Svetlana jäigi lõplikult õigeks.

Tõenäoliselt ei saa kannatanu lähedased nüüd kunagi teada, mis tegelikult juhtus.

Pole just tavaline, et kohtunik tagantjärele kohtumenetlusi kommenteerib, kuid juhtumit vaaginud Parts kinnitab avameelselt, et pole sellist käpardlikkust ammu näinud. Tema 25-aastase staaži juures on see talle esimene õigeksmõistev otsus tapmises.

«Kõik käitusid valesti,» vangutab ta pead. «Kuhu me nii jõuame, kui tapetud lihtsalt ahju pistame?»

Häirekeskus: mida te tahate?

22. oktoobril 2017 kell 16.40 saabus häirekeskusesse kõne naiselt, kes oli ilmselgelt purjus. Eeldatavasti oli see ka põhjus, miks keskuse töötaja suhtus helistajasse umbusuga.

«Meil juhtus tapmine.»

«Mis mõttes tapmine?»

«Saja kahekümnendas, noh. Seal tapeti meesterahvas ära, noh.»

Häirekeskus vaatas andmebaasist järele, et kiirabi oli korteris eelmisel päeval kohal käinud ja sealt leitud surnukeha suurema kärata ära viinud. Kiirabi ei märganud, et laiba juures oleks midagi ebatavalist, ega kutsunud politseid välja.

«Mida te praegu tahate?» küsis häirekeskuse töötaja seepeale.

«Et te tuleks ja võtaksite kinni, kes seal korteris istuvad.»

«No minge siis jaoskonda ja tehke avaldus.»

Partsu jätab selline asjade käik nõutuks. «Inimene tapeti ära. Sama maja elanik helistab häirekeskusesse ja palub: tulge palun kohale, meil tapeti keegi ära. Ta ütleb seda kõne jooksul veel mitu korda. Kas politsei läks kohale? Ei läinud!»

Kohtunik nõudis pärast kohtumenetlust politseilt selgitusi, miks juhtunule kohe ei reageeritud. Ei esimest korda, kui kiirabi surnu avastas, ega ka siis, kui samast majast saabus veider telefonikõne.

Parts sai ka politseilt vastuse, kuigi tõdeb, et sellega ei saa kuidagi rahule jääda.

Põhja prefektuuri prefekt Kristian Jaani selgitas nimelt, et politsei tegi kõik õigesti: kuulas häirekeskusesse tehtud kõned mõni päev hiljem veel kord üle ning kõik asjaolud kinnitasid tol hetkel, et korterist avastatud surnukehal pole vägivallatundemärke.

«Politsei usaldab meedikutelt saadud infot. Ei ole mõeldav, et politsei hakkab iga kiirabi fikseeritud surma füüsiliselt üle kontrollima,» kirjutas politseikolonel.

«Kui politsei leiab, et võibki jätta tulemata, kui keegi tapmisest teatab, siis see pole minu meelest normaalne. Pigem reageeri üle kui alla,» torkab aga Parts.

Kolm ööpäeva pärast surma jõudis Valeri surnukeha Tallinna matusebüroosse surnute ettevalmistaja Andrei lauale. Kell oli 9.30 hommikul. Tunni pärast pidid saabuma Valeri lähedased, et heita lahkunule enne tema tuhastamist viimane pilk.

Andrei ülesanne oli surnu kauniks teha ja talle korralikud riided selga tõmmata. Töötaja avas laibakoti ning sellest voolas välja ootamatult palju verd, ka keha ise oli üleni verega koos. Kuigi vaatepilt oli õudne, ei osanud töötaja sellest veel esialgu midagi arvata.

«Surnud on tihti verised või rooja täis. See on tavaline, sest surnu on surnud,» selgitab ta.

Andrei hakkas lahkunut pesema ning jõudis peagi protseduuridega Valeri kaelani. Sealt avastas ta veidra ja sügava haava. Kuna Andrei oli varem töötanud kohtuekspertiisis, aimas ta, et tegemist võis olla pussitamisohvriga.

Kui lähedased kadunukest ära saatma saabusid, andis büroo neile juba teada, et Valeri on tõenäoliselt tapetud.

«Küsisin sellelt töötajalt, kas see on esimene kord, kui tapetu morgi jõuab. Vastas, et ei ole. Järelikult on midagi sellist varemgi juhtunud. See on vastuvõetamatu!» kostab Parts.

«Umbes aastas korra tuleb tõepoolest kohtuarstid kohale kutsuda,» räägib Tallinna matusebüroo juhataja Toomas Daum.

Surma põhjus pakuti huupi

Kuni matusebüroo töötaja avastuseni arvasid lähedased, et Valeri suri maksahaigusesse. Selgub, et perearst määras surma põhjuse sisuliselt huupi, ühe ammuse diagnoosi järgi. Arst ise polnud surnukeha näinud. Sündmuskohal käinud kiirabibrigaad surma põhjust kiirabikaardil ei määranud. Nagu öeldud: põrnitsesid kolmekesi maas alasti lebavat surnukeha, kuid kõrihaava ei märganud.

Ringkonnaprokurör Diana Helila selgitab, et surnu pea asend olla olnud tema avastamisel täpselt selline, et haava polnud näha ja kaelavoldid katsid selle kinni. Kiirabibrigaad arvas, et maas olev vereloik on tekkinud surnu põrandale kukkumise tagajärjel ning veri pärineb hoopis ninast. Haavast hakkas uuesti verd voolama alles surnu transportimisel, mistõttu oligi laibakott verd täis.

«Kui sureb noor, neljakümnendates mees, kelle surma põhjus pole teada, siis tuleks surnukeha lahata ja põhjus välja selgitada. Aga mis tehti? Kirjutati kiirabikaardile, et surma põhjus pole teada, perearst kirjutas välja tõendi ja laip saadeti tuhastamisele,» räägib kohtunik.

Kui politsei jõudis tapmispaika neli päeva pärast ohvri surma, oli vereloik põrandalt ära pestud ja kirev elu korteris edasi läinud.

Tegemist oli sotsiaalmajaga, kus paljudel uksed pärani lahti: inimesed käisid üksteise tubades viina viskamas. Kõik tundsid kõiki ja uudised Valeri surmast levisid. Mõrvapaika oli selleks ajaks uudistamas käinud nii mõnigi majaelanik.

Uurida oli selleks hetkeks seega keeruline, kuid politsei ja prokuratuur leidsid kolm võtmetõendit: verepritsmed korteris; noa, millega kuritegu tõenäoliselt toime pandi, ning hukkunu elukaaslase Svetlana särgi, mis oli määrdunud pisikese verepritsmega. Prokuröri eeldusel oli see ohvri veri.

Kappidest leiti veel verega määrdunud kaltse ja riideid, mis olid sinna prokuröri hinnangul ära peidetud. Prokurör esitas süüdistuse Valeri elukaaslasele.

«Mind hämmastab eeluurimise tase. Süüdistatava särgil olevale verepritsmele ei tehtud isegi DNA proovi»

Enamik põhitunnistajaid olid sama maja joodikud, kes ei mäleta midagi olulist ja andsid kohtus väga vastuolulisi ütlusi. Prokurör peab seda menetlusele saatuslikuks. «Nad muutsid kogu aeg oma juttu. Kohtus rääkisid üldse midagi muud kui uurijatele. Selle baasilt oli süüdistust väga raske kohtus tõestada,» räägib ta.

Peale kiirabi, perearsti ja politsei saab kohtunikult kriitikat ka prokurör. «Mind hämmastab eeluurimise tase. Süüdistatava väiteid ei kontrollitud üldse. Süüdistatava särgil olevale verepritsmele ei tehtud isegi DNA proovi,» loetleb Parts. «Kui see asi kohtusse jõudis, ei olnud isegi surmakuupäeva kindlaks tehtud. Kui on nii tähtis juhtum nagu inimese tapmine, siis see on midagi, millest tuleks alustada. Selle sai kindlaks teha sisuliselt ühe tunnistaja ülekuulamisega.»

Ringkonnaprokurör Helila selgitab, et süüdistatav väitis, et ei mäletanud joobe tõttu juhtunust midagi, mistõttu polnud tema väiteid nii või naa võimalik kontrollida.

«Alati võib ju öelda, et oleks võinud rohkem DNA proove teha, aga mina olen veendunud, et tõendid olid piisavad,» ütleb ta.

Helila ei jätnud jonni ja kasutas kõiki võimalusi õigeksmõistva otsuse vaidlustamiseks. «Kui ma oma süüdistuses kindel poleks, siis ma ei vaidlustaks,» selgitab ta. Prokurör üritas ühes kaebuses süüdistada kohtunik Partsu liigses menetlusse sekkumises, kuid tulutult.

Parts kinnitab, et tapja vangimõistmiseks on vaja selgemaid tõendeid: ei saa välistada, et Svetlana Valeri tappis, kuid seda ei saa ka kindlalt väita. Ühe inimese üle kaks korda kohut ei peeta, seega Svetlana ei pea tapmissüüdistust enam kartma.

Kohtunik loodab, et lohakuses surma põhjuse määramisel ning hilisemal menetlemisel ei mänginud rolli see, et asjaosalised olid elu hammasrataste vahele jäänud.

«Iga inimene väärib seda, et tema surma suhtutakse täie tõsidusega ning selleks tehakse kõik, et tõde välja selgitada. Paraku siinkohal seda ei tehtud.»