8.04.2020. Justiitsministeerium saatis kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis muuhulgas sisaldab ettepanekuid niinimetatud tühja kasseti tasu süsteemi muutmiseks. Seaduseelnõuga koos saadeti arvamuse avaldamiseks ka konkreetsed ettepanekud selle kohta, millistelt salvestusseadmetelt ja andmekandjatelt ning kui suures summas tuleks tasu koguda.
Justiitsminister Raivo Aegi sõnul võeti eelnõu koostamisel sihiks leida lahendus, mis oleks õiglane ja tasakaalustatud, arvestades nii õiguste omajate huvide ja õigustega kui ka tegelike tarbimisharjumustega. Harjumuste väljaselgitamisel tugineti Eestis ja naaberriikides läbi viidud uuringutele.
„Oma ettepanekus olemegi võtnud aluseks uuringute tulemused ja muud kättesaadavad andmed selle kohta, kui palju tänapäeval muusikast ja filmidest üldse enam koopiaid tehakse ning milliseid seadmeid ja andmekandjaid selleks kasutatakse,“ sõnas Aeg.
Kuigi mõningal määral koopiaid tõesti veel tehakse, siis näitavad suundumused, et aina enam kuulatakse muusikat ning vaadatakse filme ja telesaateid erinevate voogedastusteenuste vahendusel nagu Spotify, YouTube ja Netflix. Populaarsust koguvad ka järelvaatamise teenused ning paljudel juhtudel ei olegi uutest teostest enam võimalik legaalseid koopiaid teha, kuna need on kättesaadavad üksnes teenuse raames.
„Oleme oma ettepanekus lähtunud põhimõttest, et tasu tuleks koguda sellistelt seadmetelt ja andmekandjatelt, mis võimaldavad muusikat või filme salvestada või hoiustada ning mida sellel otstarbel ka tegelikult kasutatakse,“ sõnas Aeg. Seega on välja jäetud näiteks nutikellad, -prillid ja targa kodu tehnika, millel võib küll olla sisemälu, aga mida muusika ja filmide kopeerimiseks täna ei kasutata.
Kõige kõrgemat tasu kogutaks ettepaneku kohaselt edaspidi välistelt kõvaketastelt (3 eurot), heli- ja videomängijatelt (3 eurot) ning salvestusfunktsiooniga teleritelt (2 eurot). Järgnevad nutitelefonid ja arvutid, millelt kogutaks ettepaneku kohaselt tasu 1,3 eurot. Hinnastamisel võeti arvesse, et laialt kasutatavatel seadmetel – nagu nutitelefon või arvuti – on palju funktsioone, millest salvestamisfunktsioon on selgelt teisejärguline. Salvestamisvõimaluse olemasolu tõttu on küll põhjendatud neilt tasu koguda, aga selle tasu suurus peaks moodustama vaid väga väikse osa toote hinnast.
Prognoosi kohaselt võiks selliste tasude korral kogutav summa ulatuda aastas ligi 900 000 euro kanti. Tegelikult kogutava summa suurus sõltub siiski mitmest asjaolust, sealhulgas sellest, kui suur osa seadmetest ja andmekandjatest müüakse juriidilistele isikutele või ekspordiks, kuna nendelt on ostjal õigus tasu tagasi küsida.
Lisaks laiendatakse hüvitise saamiseks õigustatud isikute ringi. Kui seni jaotati kogutav hüvitis autorite, teoste esitajate ja fonogrammitootjate vahel, siis edaspidi on hüvitisele õigus ka filmi esmasalvestuse tootjatel.
Eelnõu taustast: Autoriõiguse seaduse § 26 lg 1 näeb ette, et autori nõusolekuta on füüsilistel isikutel lubatud isiklikeks vajadusteks kopeerida audiovisuaalseid teoseid ning teoste helisalvestisi tingimusel, et autoritele, esitajatele ning fonogrammitootjatele tagatakse sellise kopeerimise eest õiglane tasu. Autoriõiguse seadus koos selle alusel 2006. a-l vastu võetud Vabariigi Valitsuse (VV) määrusega näeb ette mehhanismi, millega tagatakse õiglane hüvitis audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise kopeerimise eest isiklikeks vajadusteks. Alates 1996. a kehtiva süsteemi järgi maksavad salvestusseadmete ja –kandjate müüjad või importijad vastavalt 3% ja 8% kauba väärtusest nn tühja kasseti tasu, mis jaotatakse kord aastas õiguste omajate vahel. Paraku kogutakse alates 2014. a-st nn tühja kasseti tasu nii vähe, et jaotamisele kuuluvaks summaks on tulnud kinnitada 0 eurot (tasu kogumise ja jaotamise halduskulud ületavad kogutud summat). Selle põhjuseks on asjaolu, et VV määrusega kehtestatud salvestusseadmete ja –kandjate kataloog on vananenud ning ei sisalda seadmeid ja andmekandjaid, mida täna muusika ja audiovisuaalsete teoste reprodutseerimiseks kasutatakse. Töös oleva eelnõuga soovitakse leida õiglane ja tasakaalustatud lahendus, mis arvestab nii õiguste omajate huve ja õigusi aga ka tegelike tarbimisharjumusi ja muutunud tehnilisi võimalusi.