lepinguline leppetrahv ja süü puudumine

33 13.03.2011 10:05 (14 aastat tagasi)

kas röövimine on politseis fikseeritud, krimasi algatatud?

Rob 13.03.2011 13:48 (14 aastat tagasi)

jep, on

raiN 13.03.2011 13:53 (14 aastat tagasi)

Mind huvitab hoopis teine külg selles asjas. Kas sult rööviti või varastati?

33 13.03.2011 15:24 (14 aastat tagasi)

ühiselamu jaoks pole vahet, kas varastamine või röövimine - lihtsalt sina saad tõendada, et pole sinu viga. seega kaanad need kulud mis võti reaalselt maksab, mitte mingeid trahve

Rob 13.03.2011 17:49 (14 aastat tagasi)

Rööviti, aga kas kellegil miskit viidet ka pakkuda on, millele toetuda saaks. Ühiselamu poolne suhtumine on praegu, et pole absoluutlselt nende mure mis põhjustel võtit enam pole. Tänud seniste vastuste eest.

Soovitus 13.03.2011 18:46 (14 aastat tagasi)

Võta politseist paber röövimise ja kriminaalasja algatamise kohta ja esita ühistule.

fuk 13.03.2011 20:56 (14 aastat tagasi)

kui nad nõuavad trahvi, siis esita hagi kohtusse alusetu rikastumise alusel, sest ühiselamul ei ole sellise asja nagu trahvi tegemise õigust.

Rob 14.03.2011 12:52 (14 aastat tagasi)

Nojah, leppetrahvi siis kui täpsem olla, probleem ongi selles, et kas neil praegu seda õigus nõuda ja kui pole, siis kuidas neile seda selgeks teha. Hetkel jäingi lootma, et ehk on kellelgi mõnele materjalile viidata, millega ma saaksin selle kiiresti ja efektiivselt neile selgeks teha.

A 14.03.2011 13:54 (14 aastat tagasi)

Kindlasti ei ole neil õigus antud juhul leppetrahvi nõuda. Nagu Sa lepingule viidates märgid, siis on leppetrahv ettenähtud kas võtme kaotamisel või kahjustamisel. Mõlemad eeldavad siiski isiku enda subjektiivset osalust kasvõi hooletuse näol ehk siis isiku süüd. Juhul, kui võti on isiku tahte vastaselt varastatud/röövitud, siis selle eest mingit isiku vastust järgneda ei saa. VÕS § 158 lg 1 järgi leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Ehk siis ühiselamu peaks antud juhul tõendama selle, millise tegevusega oled Sina lepingut rikkunud. Samuti, isegi kui lepingurikkumine on toimunud, siis välistab VÕS § 160 kohaselt rikkumise vabandatavus leppetrahvi nõude - Kohustuse rikkumise vabandatavuse korral ei või leppetrahvi nõuda, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

Härg 14.03.2011 14:04 (14 aastat tagasi)

Eesti õiguses on lepinguline vastutus siiski üldjuhul mittesüüline ehk siis isiku süü ei ole vastutuse tekkimise seisukohast oluline. A poolt pakutud tõlgendus selle kohta nagu saaks lepingu üldtingimuste vaidlusaluse punkti sõnastusest järeldada kokkulepet süülise vastutuse kohta, on pisut meelevaldne. Mina pigem ütleksin, et "võtme kaotamine" tähendab sellest ilmajäämist ükskõik millisel viisil. Asjaolu, et kaotaja suhtes pandi toime kuritegu, ei oma iseenesest mõju võtme kaotaja ja ühiselamu haldaja lepingulisele suhtele. See, kas kohustuse rikkumine (võtme kaotamine) on vabandatav VÕS § 103 mõttes on ka vaieldav, mitte nii üheselt sege nagu A arvab.

A 14.03.2011 15:03 (14 aastat tagasi)

Mõnes mõttes on Härjal muidugi õigus, samas arvestades, et leppetrahv asendab eelkõige kahju hüvitamise nõuet, siis nii leppetrahvi kui kahjunõude aluseks saab olla üksnes kohustuse rikkumine. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. "Võtme kaotamine" on tegevus, milles on osaliseks isik ise "kaotaja". Kui eseme suhtes on toime pandud vargus või rööv, siis ei saa enam rääkida kaotamisest. Vt ka näit VÕS § 127 (2) Kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. (3) Lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. (4) Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Seega kui isiku enda käitumise ja tagajärje "võtme kadumine" vahel põhjuslik seos puudub, siis kahjuhüvitist ega ka leppetrahvi isikult nõuda ei saa. Lepingu

Härg 14.03.2011 15:43 (14 aastat tagasi)

Nüüd hakkame küll pisut "rappa" minema. Leppetrahvi maksmise kohustuse aluseks on lepingurikkumine- seda küll. Kohustuse rikkumine VÕS § 100 mõttes ei pea aga üldjuhul vastutuse tekkimiseks olema süüline. Seega ei ole oluline, kas lepingupool rikub lepingut (kaotab võtme) süüliselt või mitte. Lepingurikkumise fakt on võtme kaotamine ja ainuüksi see annabki leppetrahvi nõudmiseks aluse. Väide nagu peaks vastavalt VÕS § 127 lõikele 2 vastutuse tekkimiseks esinema põhjuslik seos lepingupoole käitumise ja selle tagajärjel võtme kadumise vahel, ei põhine seadusel ja on ebaõige. See säte nõuab põhjuslikku seost hoopis lepingurikkumise (võtme kadumine) ja teisele poolele tekkiva kahju vahel. Samas on oluline rõhutada, et leppetrahvinõue ei eelda iseenesest üldse kahju tekkimist teisele lepingupoolele. VÕS § 127 lg 2 ja 3 (nagu VÕS § 127 tervikuna) ei ole antud probleemi lahendamisel ka asjakohased, kuna reguleerivad kahju hüvitamise nõudega seonduvat, mitte leppetrahvinõudega seonduvat. Lisaks ei oleks need asjakohased ka juhul, kui praegu nõutaks kahju hüvitamist, kuna võtme kaotamise tagajärjel tekkivat luku vahetamise ja uue võtme valmistamise kulu pidi võtme kaotaja kahtlemata ette nägema (tegemist ei ole sellist liiki ega sellises ulatuses kahjuga, mida üürnik ei saanuks ette näha).

A 14.03.2011 16:05 (14 aastat tagasi)

Minu meelest on "rappaminekust" asi kaugel. Loe VÕS § 158 kommentaare: "Leppetrahvi eesmärgid on kompenseerida kohustuse rikkumisega tekitatud kahju kokkulepitud suuruses ning sõltumata tegeliku kahju suurusest või selle tõendamisest, lihtsustada kahju hüvitamise nõude realiseerimist ja sundida võlgnikku kohustuse täitmisele. ... Oma olemuselt aktsessoorse leppetrahvi maksmise kohustuse saabumise tingimuseks on lepingu rikkumine võlgniku poolt. See võib seisneda nii lubamatus tegevuses kui ka õigustamatus tegevusest hoidumises." Seega on leppetrahvi nagu ka kahjunõude aluseks ikkagi üksnes lepingupoole käitumine ehk tema tahtest kantud tegevus. Olenemata eeltoodust on leppetrahvi nõue käesoleval juhul igal juhul alusetu kuna vastavalt VÕS § 287 kokkulepe, millega eluruumi üürnikku kohustatakse lepingu rikkumise korral tasuma leppetrahvi, on tühine.

A 14.03.2011 17:01 (14 aastat tagasi)

Täpsustuseks, et VÕS § 287 võib olla antud juhul olenevalt asjaoludest ka mittekohaldatav (vt näit VÕS § 272 lg 4 p 4). Samas ei muuda see eelnevalt öeldut, et leppetrahvi nõudmise eelduseks saab olla üksnes lepingulise kohustuse rikkumine üürniku poolt.

Härg 14.03.2011 17:10 (14 aastat tagasi)

Sinu kl 15:03 antud tõlgenduse puhul ei saaks ju üürileandja nõuda ka võtme kadumisest talle tekkivat otsest varalist kahju (nt luku asendamise kulu), kuna puudub võtme kaotaja "tahtest kantud tegevus" võtme kaotamisel. Ehk siis üürileandja kanda peaks jääma tema lepingupartnerile kuriteoga tekitatud kahju!? Mis saab siis, kui ärandatakse üüritud auto- kas üürija võib siis lihtsalt käsi laiutada ja öelda, et tema lepingu järgi ei vastuta ja see on üürileandja mure? VÕS kommentaarid ei ole mingi piibel, ise tuleb ka mõelda ja norme koostoimes tõlgendada osata. Aga viimane viide (VÕS § 287) on ilmselt tõesti asjakohane ja välistab antud juhul leppetrahvi nõudmise võimaluse.

Härg 14.03.2011 17:15 (14 aastat tagasi)

Jah, tõepoolest nagu sa juba isegi märkasid, ei ole antud juhul asjakohane ka VÕS § 287, seda nimelt tulenevalt VÕS § 272 lg 4 punktist 4.

A 15.03.2011 10:04 (14 aastat tagasi)

VÕS § 287 kohaldamine sõltub sellest, kas ühiselamu valdajaks ehk üürileandjaks on avalik-õiguslik isik või eraõiguslik. Kui eraõiguslik, siis on VÕS § 287 kohaldatav ning leppetrahvi kokkulepe on tühine. Vastuseks Härja kl 17.10 ja 17.24 kommentaaridele tuletan meelde, et Rob ei ole võtit kaotanud, vaid see on temalt varastatud. Tahtest kantud tegevuse all mõtlesin seda, et nii leppetrahvi kui kahjunõude aluseks saab olla üksnes lepingupoole konkreetne tegevus/tegevusetus, milles seisneb lepingurikkumine. Võtme kaotamise puhul saame rääkida hoolsuskohustuse rikkumisest (näit pillas maha, unustas kuhugi vms). Varguse uhul aga sellest rääkida ei saa kuna isikul puudub võimalus kahjulikku tagajärge ära hoida, seega ei saa ta vastutada ka varguse tulemusel tekkiva kahju eest. Kuriteoga tekitatud kahju ei pea jääma üürileandja kandja, vaid seda saab ta nõuda kuriteo toimepanijalt, mitte aga kannatanurollis olevalt üürnikult. Samuti on võimalik lepinguobjekti kindlustada varguse vastu, sellisel juhul katab kahjud kindlustus. Kuna tõid näitena üüritud auto ärandamise, siis tõepoolest ei saa nõuda kahju hüvitamist üürnikult ning seda just põhjusel, et puudub põhjuslik seos üürniku käitumise ja tekkinud kahju vahel. Nõustun, et VÕS kommentaarid ei ole piibel, kuid VÕS tõlgendamine ei tohi mingil juhul viia ebamõistliku tõlgendamisele, milline käesoleval juhul on Härja tõlgendus nagu võiks isikult nõuda leppetrahvi või kahjuhüvitist isikust endast mittesõltuvate sündmuste eest. Samuti tuletan meelde, et käesoleval juhul ei ole Rob keeldunud uue võtme valmistamisega seotud kulude katmisest, vaid ei soovi tasuda üksnes leppetrahvi, milline nõue on antud juhul tõepoolest alusetu.

Särg 15.03.2011 13:18 (14 aastat tagasi)

A tõlgenduse korral ei saaks teatud juhtudel näiteks liisinguvõtja vastutada liisinguandja ees auto normaalses seisukorras hoidmise kohustuse eest. Ehk võiks liisinguperioodi lõppedes tagastada näiteks auto, millel huligaanid on kõik aknad sisse löönud. Liisinguvõtja ju oma tegevuse või tegevusetusega auto normaalses seisukorras hoidmise ja auto tervena tagastamise kohustust rikkunud ei ole! Seaduse loogika on siiski selline, et üldjuhul lepingupool vastutab teise lepingupoole ees sõltumata süüst, saades samas tagasinõudeõiguse kahju tegeliku põhjustaja vastu. Pole ju mõeldav, et ühiselamu esitaks antud juhul kriminaalasjas tsiviilhagi võtme varastajate/röövijate vastu, tsiviilhageja on ikkagi kannatanu (Rob), kelle kahju võib muuhulgas seisneda ühiselamu haldajale tasutud leppetrahvis. A põhjendus on ebaloogiline ka seetõttu, et tema tõlgenduse järgi (puudub lepingulise kohustuse rikkumine) ei saaks ühiselamu ju Robilt nõuda ka oma otsest varalist kahju.

Riukalik Jurist 15.03.2011 14:12 (14 aastat tagasi)

Mina soovitaks seda "imevõtit" näidata hoopis Balti jaama turul võtmeid valmistavale tublile vene keelt kõnelevale noormehele ja olen 90% kindel, et uus võti on sul paari minutiga käes. Alati ei ole vaja otsida vastuseid VÕS-ist, tihti aitab kiirema ja tõhusama tulemuseni kaine mõistus.

A 15.03.2011 14:48 (14 aastat tagasi)

Härjale ja Särjele. Selliste riskide maandamiseks, mis ei sõltu lepingupoolte käitumisest, ongi ette nähtud kahjukindlustus. Kahjunõuet saab esitada üksnes isiku vastu, kelle tegevusest kahju on tekkinud ehk siis nõutav on kausaalne seos isiku teo ja kahju vahel (loe ka VÕS § 127 lg 4 kommentaarid, riigikohtu lahendid 3-2-1-125-03, 3-2-1-149-05, 3-2-1-137-05, 3-2-1-106-03, 3-2-1-149-05. Sellega olen nõus, et lepingujärgne vastutus ei sõltu isiku süüst, samas siiski vastutus saab järgneda üksnes lepingurikkumise eest s.o lepingus sätestatud kohustuse täitmata jätmise eest. Liisinguauto näide ei ole siin küll kohane. Liisingureeglite järgi peab auto olema terve liisinguperioodi vältel olema kindlustatud koguriskikindlustusega, kusjuures liisinguvõtjal lasub ka kohustus liisinguandjat teavitada kindlustusjuhtumist. Kui liisinguvõtja ei ole näiteks liisinguandjat teavitanud, siis on ta rikkunud teavitamiskohustust. Tulles aga tagasi Robi juhtumi juurde, siis minu tõlgendus ei ole sugugi ebaloogiline. Juhul kui üks lepingupool ei ole lepingut rikkunud, siis ei saa temalt "conditio sine qua non" ka mingit kahju nõuda kuna tema ei ole kahju tekitajaks (v.a juhul kui lepingus ei nähta otseselt ette, et üks lepingupool vastutab ka kolmandate isikute tekitatud kahju eest). Kui ühiselamule on näit uste/akende/lukkude vms lõhkumisega tekitatud varaline kahju, siis ma ei saa aru väitest, et pole mõeldav, et ühiselamu esitaks tsiviilhagi kriminaalasjas. Antud juhtumil on ju ühiselamu täpselt samasugune kannatanu nagu üürnik. Mispärast siis üks kannatanu peaks selle asemel, et nõuda kahju hüvitamist kahju tekitajalt, nõudma kahjuhüvitist hoopis kaaskannatajalt. Sarnase loogika järgi võiks ju näiteks juhul, kus korter kogu sisustusega on maha põlenud ja muutunud elamiskõlbmatuks, (või üürnik üürib möbleeritud korterit ning korteri sisustus on varastatud) esitada üürnik nõude üürileandja vastu, et viimane ei täida tema lepingujärgset kohustust, võimaldada tal kasutada nõuetekohases korras ja sisustatud eluruumi.

Särg 15.03.2011 14:53 (14 aastat tagasi)

[... argumentum ad hominem, eemaldatud Juura.ee portaali poolt ...]

A 15.03.2011 14:58 (14 aastat tagasi)

Erinevalt "tarkadest" oskan ma oma seisukohti siiski kehtiva õiguse, õiguskirjanduse ja kohtupraktikaga põhistada:)

Härg 15.03.2011 14:58 (14 aastat tagasi)

Lepinguline kohustus, mida antud juhul on rikutud, seisnebki võtme alleshoidmises nagu juba korduvalt selgitatud. Rikkumine seisnebki võtmest ilmajäämises, see, kas see leidis aset Robi enda hooletuse tulemusena või mitte, on juba süülisuse küsimus, süülist vastutust aga ei ole antud juhul kokku lepitud. Kindlustuse olemasolu või kohustus see sõlmida on hoopis teine küsimus, see ei mõjuta iseenesest poolte muid vastastikuseid lepingulisi kohustusi. Ja viidatud Riigikohtu lahendid toetavad küll pigem minu seisukohta.

Särg 15.03.2011 15:05 (14 aastat tagasi)

A, vaata, et sa kunagi ei kasuta näiteks pankade poolt pakutavat teenust sularaha hoidmiseks hoiukapis, sest kui panka sisse murtakse ja su raha ära viiakse, siis saab su enda tõlgenduse põhjal pank öelda, et tema tegevuse ja sinu raha kadumise vahel puudub põhjuslik seos. Ehk sisuliselt- mine otsi ise vargad üles.

A 15.03.2011 15:25 (14 aastat tagasi)

Demagoogiaga siiski siin tegeleda ei tasu. Panga puhul on põhjuslik seos täiesti olemas kuna pank on võtnud endale kohustuse tagada raha puutumatus igasugustes olukordades sh tõkestada ka kuritegevust, muretseda vastavad turvasüsteemid jne. Mis puudutab aga kahjunõude esitamisel põhjusliku seose tuvastamise vältimatut vajadust isiku käitumise ja kahju vahel, siis eriti soovitaks lugeda riigikohtu lahendi 3-2-1-149-05 p 11-13.

Härg 15.03.2011 15:36 (14 aastat tagasi)

Viidatud lahendi viidatud punktid ei väära kuidagi põhjusliku seose olemasolu antud juhul. Põhjuslik seos lepingurikkumise (võtme kadumine) ja kahju tekkimise (luku vahetamise või võtme asendamise kulud vms) vahel on antud juhul ilmselge, sest võtme olemasolul küsimust uue võtme muretsemisest või luku vahetamisest ei tõusetuks. Küsimus taandub ikkagi rikutud kohustuse sisu tõlgendamisele. Jään täiesti veendunult seisukohale, et antud juhul seisneb kohustus selles, et võti tuleb alles hoida. Üürileandja poolne huvi selle kohustuse järgimise vastu ei seisne ju mitte selles, et üürnik võimalikult hoolikalt oma võtmega ümber käiks, vaid selles, et juhul, kui võti kaob, hüvitaks üürnik selle asendamise kulu. Seega piisab kohustuse rikkumise fakti tõendamiseks üksnes sellest, kui näidata, et üürnikul võtit enam ei ole, millises osas aga pooltel antud juhul vaidlus üldse puudub.

A 15.03.2011 16:08 (14 aastat tagasi)

Tsiteerides lepingut, on leppetrahv ette nähtud, kas võtme kaotamise või kahjustamise eest. Järelikult on lepingurikkumine, millele saab järgneda leppetrahvi nõue (või kahjuhüvitise nõue) võtme "kaotamine" või "kahjustamine" võlgniku poolt. Võtme kaotamine ning selle vargus on siiski 2 erinevat ning iseseisvat juriidilist fakti. Ainuüksi fakt, et võtit enam ei ole, on nii leppetrahvi kui kahjuhüvitise nõudmiseks ebapiisav kuna Robi esitatud andmetest nähtuvalt on toimunud röövimine, mille käigus on muuhulgas ka võtmed sattunud ebaseaduslikult kurjategijate valdusse. Seega puudub kausaalne seos Robi käitumise ning võtmest ilmajäämise vahel, mis välistab nii leppetrahvi kui kahjunõude. Ka näiteks täiesti tavaliste kodukindlustuse üldtingimuste kohaselt hüvitab lukkude vahetamisega seotud kulud murdvarguse või röövimise puhul kindlustusandja. Seega on üürileandja oma viga, kui ta ei märka lepingueset kindlustada. Samuti tuletan veelkord meelde, et Robi on valmis soetama omal kulul uue võtme, mistõttu on alusetu nõuda talt mingit täiendavat hüvitist.

Härg 15.03.2011 16:37 (14 aastat tagasi)

Sa hüppad kogu aeg ühest kohast teise, analüüsimata vaidlusalust küsimust lõpuni. Mis tähtsust omab asjaolu, kas Rob on valmis omal kulul soetama uue võtme leppetrahvinõude põhjendatuse seisukohast? Mitte mingit! Leppetrahvi mittemaksmise alus ei ole põhjendus, et kohustatud isik on valmis hüvitama kulud, mis on leppetrahvi maksmise kohustuse aluseks oleva kohustuse rikkumisega tekitatud. Leppetrahv on sõltumatu tegelikust kahjust (VÕS § 161 lg 1). Lepingu tsiteerimisest antud juhul ei piisa, lepingu sisu tuleb tõlgendada vastavalt VÕS §-le 29. Minu arust on ilmselge, et vaidlusalune lepingusäte sätestab üürnikule sisuliselt kohustuse MITTE VÕTMEST ILMA JÄÄDA. Võtmest ilmajäämine ükskõik millisel viisil on lepingurikkumine, nii kurb kui see antud juhul üürniku seisukohast ka ei paista. Samas ei tähenda see, et üürnik ei saaks nõuda leppetrahvi vähendamist (näiteks üürileandja tegelike kuludeni), aga alus selleks ei ole mingil juhul kohustuse rikkumise puudumine (sest sellisel juhul ei vastutaks üürnik üldse) ega ka mitte põhjusliku seose puudumine (sest selle olemasolu on antud juhul ilmselge ja ka selle puudumisel ei vastutaks üürnik üldse).

A 15.03.2011 16:49 (14 aastat tagasi)

Lõpetaks selle mõttetu vaidluse ära. Mina olen oma seisukoha öelnud ning ei näe põhjust sellest taganemiseks. Robyl aga tuleks teha valik, kelle seisukohad väitluses üürileandjaga aluseks võtta.

Härg 15.03.2011 17:03 (14 aastat tagasi)

Nõus, ehkki vaidlus ei ole mõttetu vaid õigusteoreetiliselt isegi üsna huvitav. Seda muidugi ainult kohustuse tõlgendamist puudutavas osas, muu (nt "ta on ju nõus uue võtme valmistamise kulud kandma, mis leppetrahvist me räägime" või viited VÕS §-e 127, mis on antud juhul täiesti asjakohatud) on jama. Robil on nii või teisiti kasulik võtta aluseks talle kasulikud seisukohad, aga ma ei kujuta siiski praktikas ette, et ta tegeliku vaidluse võidaks selle argumendiga, et puudub temapoolne kohustuse rikkumine (või veel hullem- puudub põhjuslik seos tema tegevuse ja võtmest ilmajäämise vahel).

Härg 16.03.2011 10:02 (14 aastat tagasi)

Teen siiski veel lõppkokkuvõtte. A tõlgendus ebaõige eelkõige seetõttu, et: 1) kohustuse rikkumine on objektiivne ehk rikkumise tuvastamise tasandil jäävad kõrvale põhjused, miks rikkumine toimus (vt ka VÕS § 100 kommentaarid). A püüdis aga pidevalt rikkumise tuvastamise tasandil hakata analüüsima Robi osa rikkumises; 2) põhjuslik seos peab antud juhul (kahju hüvitamise koosseisu täitmiseks) esinema mitte Robi käitumise ja võtmest ilmajäämise vahel nagu A ebaõigesti arvab, vaid võtme kadumise (põhjus ei ole seejuures oluline) ja sellest tekkiva kahju vahel (võtme asendamise kulu, luku vahetamise kulu jms); 3) põhjusliku seose tuvastamine rikkumise fakti ja võlausaldajale tekkinud kahju vahel ei ole üldse vajalik leppetrahvi nõude osas, kuna leppetrahvi võib nõuda tegelikust kahjust sõltumata (VÕS § 161 lg 1). Lahendus oleks teine, kui pooled oleksid lepingus sätestanud, et üürnik vastutab ainult süülise võtme kaotamise eest. Sellisel juhul välistaks VÕS § 104 lg 1 Robi vastutuse, kuna süüdi ta võtme kadumises esitatud asjaolude põhjal tõesti ei ole.

A 16.03.2011 10:50 (14 aastat tagasi)

Kuna Härg võttis teema uuesti üles, siis jätkan veel diskussooni. Kõigepealt võib leppetrahvi nõue olla tühine lähtuvalt VÕS § 287 sätestatust. Kui ühiselamu valdaja on avalik-õiguslik juriidiline isik, siis on leppetrahvi kokkulepe kehtiv, kui eraõiguslik juriidiline isik, siis aga kehtetu (vt VÕS § 272 lg 4 p 4 ja kommentaarid). Juhul kui leppetrahvi kokkuleppe on kehtiv, siis võib lepingurikkumine olla vabandatav, ning vabandatavuse korral ei või leppetrahvi nõuda vastavalt VÕS § 160. Siin võivad olla muidugi erandid lähtuvalt sätte dispositiivsusest. Ühiselamu toa võti kuulub üürileandjale ning on koos toaga üürnikule välja üüritud, seega kohaldub võtme tagastamise suhtes VÕS § 334. Antud § lg 2 järgi üürnik vastutab üüritud asja hävimise, kaotsimineku ja kahjustamise eest, mis toimus ajal, kui asi oli üürniku valduses, kui ta ei tõenda, et hävimine, kaotsiminek või kahjustumine toimus asjaoludel, mis ei tulenenud temast või isikust, kellele ta asja kasutamise lepinguga kooskõlas üle andis. Vastava sätte kommentaaride kohaselt üürnik vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et hävimine, kahjustumine või kaotsiminek toimus asjaoludel, mis ei tulenenud ei üürnikkust ega ka mitte isikust, kellele üürnik asja kasutuse lepinguga kooskõlas üle andis. Kuna käesoleval juhul on tõendatud, et võti oli kadunud üürnikust sõltumatutel asjaoludel - see oli varastatud - vabaneb üürnik sellega vastutusest, millest tulenevalt ei saa talt nõuda ka leppetrahvi võtme kaotsimineku eest.

Härg 16.03.2011 10:57 (14 aastat tagasi)

Esiteks: VÕS § 334 reguleerib üüritud asja tagastamist lepingu lõppemisel ega ole antud juhul kohaldatav. Teiseks: VÕS § 334 ei ole imperatiivne, vaid dispositiivne säte ja antud juhul tuleb siiski lähtuda leppetrahvikokkuleppest lepingus. Taas hüppad sa sihitult ühest kohast teise, püüdes oma ebaõigele lõppjäreldusele leida üha uusi aluseid.

A 16.03.2011 11:28 (14 aastat tagasi)

Nõus, et § 334 siiski ei kohaldu, kuigi antud säte on eluruumi üürilepingu puhul mitte dispositiivse vaid imperatiivse iseloomuga tulenevalt § 275. Seega võimaldab ainsana leppetrahvi vältida VÕS § 287, mille kohaldamine sõltub üürileandja isikust. Juhul kui leppetrahvi kokkulepe osutub VÕS §-st 287 tulenevalt tühiseks, siis ei saa üürileandja leppetrahvi nõuda ning peab ära tõendama kahju tekkimise ja selle tegeliku suuruse (vt kommentaarid) . Ehk siis viimasel juhul saab üürileandja nõuda ainult uue võtme valmistamise kulusid.

Härg 16.03.2011 11:37 (14 aastat tagasi)

Leppetrahvi kokkulepe ei ole tühine tulenevalt VÕS § 272 lg 4 p 4, see küsimus on ju ammu selge. Rob saatis ju lingi lepingule, millest räägime ja tegemist on EMÜ ühiselamuga ehk siis üürileandja on avalik-õiguslik juriidiline isik. Samast sättest tulenevalt on ka VÕS § 334 antud juhul siiski tervikuna dispositiivne, mitte imperatiivne.

A 16.03.2011 12:11 (14 aastat tagasi)

Sorry, ei pannud linki lepingule tähele. Lepingu p-s 7.1 on kokkulepitud ka poolte täielik materiaalne vastutus. Seega probleem maas ja Rob peab kahjuks raha leppetrahviks välja käima:(

Rob 16.03.2011 15:49 (14 aastat tagasi)

Selge, tänud teile arutluse eest, ei osanudki sellist vastukaja oodata. Ju siis tuleb ühiselamul lasta enda peksmise pealt natuke teenida, ma arvan et kui see summa kahjunõudesse panna siis peaks vähemalt raha tagasi saama kui ründaja kontole kunagi raha tekib. Veits mõru mekiga on see lahendus, aga tänud!