kaaslaenaja teadmata kadunud; kuidas vabaneda laenukohustusest?

kadri 2.05.2011 10:00 (14 aastat tagasi)

ostsin 5 aastat tagasi tolleaegse noormehega korter pangalaenuga, tagatiseks oli tema üks korter, kus elab tal ema sees. aasta hiljem läksime lahku ja suusõnalise kokkuleppena tegime, et tema üksi kannab korteri eest hoolt ja 30 aasta pärast on see tema oma (kuna pank ei lasnud ühele inimesel laenu ümber kirjutada, jäin ka mina laenuvõtja teiseks pooleks). nüüd pea pool aastat tagasi kadus too noormees teadmata (meie arvamusel suitsiid, aga tõestatud pole midagi. dokumendid on kõik korteris ja raha tal polnd sentigi. minna polnud tal ka kuhugi). nüüd lasub mul terve koorem kaelas. laenu kogusumma 32 00 eur (500 000 kr) pluss intress ja korteri hetkeväärtus ehk 19 200 eur (300 000 kr), tagatise väärtus ehk 9 585-12 780 eur (150 000-200 000 kr). tahtsin võtta maksepuhkust, aga ei lastud, kuna pole teise inimese allkirja, samuti ma ei saa ka müüa. korteri seisukord on üsna halb, et üürnikke võtta. ise ma ei jõua midagi maksta, kuna olen väikse lapsega kodune (tolle noormehega pole last ega polnud ka abielus) ja elan teises kohas. pangale peaks olema igakuine makse 191,7 eur (3000 krooni). lisaks sellele on kogunenud mulle iss võlad. olen käinud pangaga rääkimas. ütlesid, et kirjutakisn kohtule avalduse, et tahan endale üskinda taotleda haldusõigust. aga mul pole sellest kasu. müüa ma ikka ei tohi. ja siis olen mõelnud, et kui too noormees leitakse surnuna või siis mis iganes aastate jooksul kuulutatakse surnuks, siis peaks korteri teine pool päranudma tema emale, kes ei võtaks neid kohustusi vastu. kellele siis see teine pool läheks? kui ma olen kaasomand, siis ma ei peaks ju ise täissumma eest vastutama. ka mitte sel juhul, kui inimene on kadunud, kuigi ma saan aru, et olen laenuvõtja. lisaks sellele on mul üks maatükk, mis pole hüpoteegi all. ka sellest oleks vaja kiiresti lahti saada. kas parim variant oleks kinkimine? ja kas oleks otstarbekas kuulutada välja eraisiku pankrot või mitte? ma ei kujuta ette, mis oleks kõige valutum lahendus. sest sundmüügini on veel aega ja nagunii jääb veel mingi võlg üles. ja selle korteri vastu pole mul mingit huvi ja ei jõuaks ka maksta, kui ma ka elaksin seal sees. olen üksikvanem ja pole kaasta, kes aitaks maksta, et seal elada saaks. pole ka toetavaid vanemaid ja tolle noormehe ema ei taha midagi kuulda