turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja tegevuse piirangud ja kohustused

A 19.08.2011 08:50 (13 aastat tagasi)

Hädaolukorra seaduse § 9 lg 1 kohaselt füüsiline isik on kohustatud viivitamata teatama ühtsele hädaabinumbrile 112 talle teatavaks saanud hädaolukorrast või hädaolukorra tekkimise vahetust ohust, kui ei ole alust arvata, et hädaolukorra lahendamiseks pädevat asutust on juba teavitatud. Sama seaduse § 34 lg 1 järgi elutähtsa teenuse toimepidevus on elutähtsa teenuse osutaja järjepideva toimimise suutlikkus ja järjepideva toimimise taastamise võime pärast katkestust. Sama paragrahvi lg 2 p 13 ja 14 järgi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi korraldab mobiiltelefonivõrgu ja andmesidevõrgu toimimise, kui elutähtsate teenuste toimepidevust. § 40 lg 1 kohaselt elutähtsa teenuse osutaja on kohustatud tagama elutähtsa teenuse osutamiseks kasutatavate infosüsteemide ning nendega seotud infovarade turvameetmete alalise rakendamise. Ehk siis eeltoodust tulenevalt: 1. Kliendi õigusi on rikutud - kliendil peab olema igal ajal võimalus (teatud juhtudel on see ka kohustus) helistada hädaabinumbrile ning riik Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu koostöös elutähtsa teenuse osutajaga peab selle võimaluse tagama (tavapäraselt võimaldavad telefonid helistada hädaabinumbrile isegi ilma SIM-kaardita). 2. ja 3. Klient ei pea valima telefoni selle järgi, kas see võimaldab helistada hädaabinumbritele või mitte - riik peab tagama, et turule lubataks üksnes selliseid telefone, mis seda võimaldavad ning tagama ka, et hädaabikeskuse arvutisüsteem ühilduks kõikide telefonidega, mis on turule lubatud.

Lammas 19.08.2011 12:06 (13 aastat tagasi)

Aga õigusuhe? Inimesel kellel yldse puudub telfon? Kas riik peaks jagama telefone? Kas inimese ja riigi vahel yldse on antud asjas õigussuhe või pigem kliendi ja telfonimyyja vahel? :D

A 19.08.2011 12:24 (13 aastat tagasi)

Õigussuhe peaks olema ikkagi isiku ja riigi vahel. Riik telefone jagama ei pea, kuid igal inimesel, kes on endale telefoni soetanud, peaks olema õigus eeldada, et sellega on võimalik helistada kõikjale sh hädaabinumbritele. Eeldustest teame, et piirang on tingitud häirekeskuse arvutisüsteemide ülesehitusest. Seega on riik oma hädaabisüsteemi üles ehitanud selliselt, et see ei ühildu telefoniga, mille käes on 99,9 % turuosast. Seda võiks juba nimetada genotsiidiks oma elanikkonna vastu:) Muuseas on hädaabisüsteemile seatud ka omad nõuded, vt Päästeseaduse § 5 lg 4 alusel antud VV määrus nr 133 https://www.riigiteataja.ee/akt/13357330

Tjahh 19.08.2011 13:45 (13 aastat tagasi)

Täpsustyaks siis genotsiidi mõiste:) Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioon II artikkel Käesoleva konventsiooni kohaselt mõistetakse genotsiidi all iga allpool loetletud tegu, mis on toime pandud kavatsusega hävi­tada osaliselt või täielikult rahvuslikke, etnilisi, rassilisi või usulisi üksusi, nagu: (a) üksuse liikmete tapmine; (b) üksuse liikmetele tõsiste kehaliste vigastuste või vaim­sete hälvete tekitamine; (c) üksusele tahtlikult selliste elutingimuste pealesuru­mine, mis põhjustab üksuse täielikku või osalist hävimist; (d) abinõude rakendamine üksusesisese sündimuse takista­miseks; (e) laste sunniviisiline ümberpaigutamine ühest üksusest teise.

A 19.08.2011 14:32 (13 aastat tagasi)

Genotsiidi ma ei mõelnud muidugi tõsiselt, vaid utreerisin veidi. Kuid kui veidi mõelda, siis ... rahvuslik-etniline üksus eesti elanikkonna näol on olemas, inimestel ei võimaldata ühendust saada hädaabikeskusega, mistõttu jääb arstiabita ja sureb haiguste, sh nakkushaiguste ja erinevate õnnetuste läbi suur osa elanikkonnast, arvestades sidekatkestuse kestust. Käsitleme siis seda tjahh poolt toodud loetelu punktis c käsitletud tegevusena. Ehk genotsiidi objektiivne koosseis võib täitsa olemas olla, probleeme ilmselt tekiks üksnes subjektiivse külje tuvastamisega, arvestades et nõutav on tahtlus kavatsetuse vormis:)

CJ 19.08.2011 22:27 (13 aastat tagasi)

Prooviks argumenteerida ka teist pidi. Põhiküsimus oleks ehk see, et kas isikule on põhiseadusliku õigusena antud õigus valitsuse/riigi poolsele abile hädaolukorras, kui on vaja kaitsta elu, vabadust ja varanduslikke huvisid. Kas juhul kui seadusest (ka põhiseadusest) ei tulene sõnaselgelt riigi kohustust isikute abistamisele konkreetse teenuse kaudu (110, 112 kaudu), kas siis riik saab vastutada nende negatiivsete tagajärgede eest, mis isikule tekkisid, ja mida oleks saanud ära hoida juhul kui isikule oleks vastav teenus (110, 112) igal juhul tagatud? Kas riik, kui ta piirab isiku ligipääsu 110-le, 112-le, keeldub sel viisil isikule abi andmast? Kui kaugele peab riik minema, et tagada inimeste turvalisus (vabadus, elu, varanduslikud huvid) ja kust peaks algama riigi vastutus? Kui kättesaadav peab olema riigi abi hädaolukorras inimestele (kui on vaja kaitsta elu, vabadust...)?

A 22.08.2011 08:51 (13 aastat tagasi)

Riigi kohustus isikute abistamiseks tuleneb päästeseadusest, sh konkreetsed ülesanded on loetletud päästeseaduse §-st 5, kusjuures viimase lg 1 p 5 kohustab päästeasutust vastuvõtma ka hädaabinumbrile 112 saabuvad kõned. Riik, piirates ligipääsu hädaabinumbritele, seab ohtu inimeste elu ja tervise, muutes abi kättesaamatuks.

CJ 23.08.2011 18:25 (13 aastat tagasi)

Kui Riik piirab ligipääsu hädaabinumbritele, siis ta ei sea iseenesest inimese elu ega tervist ohtu. Näiteks, kui keegi ründab inimest, siis seab inimese elu ohtu ründaja ja ründaja ka vastutab. Oletame, et on olukord, kus inimene on helistanud hädaabinumbrile, aga talle abi välja ei saadeta, sest vestluse tulemusena otsustas operaator, et abi ei ole vaja välja saata. Hiljem aga inimene siiski sureb - kes vastutab? Kas Riik (kahtlen)? Päästeseaduse § 5 ei sätesta Riigi vastutust olukorras kui Riik ei taga juurdepääsu 112-le, antud sättest tulenevad vaid päästeasutuse ülesanded. Antud seaduse §-st 5 lg 1 p 5 järgi on päästeasutuse ülesandeks vastu võtta hädaabinumbrile 112 saabuvad kõned - kas päästeasutus on keeldunud 112 numbrile vastamast. Kui isik ei saa hädaabinumbrile helistada, siis ei saa päästeasutus ka keelduda kõnele vastamast. Jah, kui päästeasutus reaalselt keelduks inimesele, kes helistab 112-le põhjuseta abi andmast, siis tekiks vastutus.

A 24.08.2011 09:04 (13 aastat tagasi)

Aga vaata VV määruse nr 133 https://www.riigiteataja.ee/akt/13357330 § 8 ja 9. Juhul kui hädaabikeskuse infosüsteem ei võimalda vastu võtta teatud telefonidelt laekuvaid kõnesid, mis teatavasti moodustavad 99,9% turust (tähendab ühendust on võimalik saada üksnes 0,1% telefonidega), siis ei vasta see infosüsteem kehtestatud nõuetele. Ilmselt puudub vaidlus selles, et hädaabikeskuse teenust osutab ja selle toimepidavuse peab tagama riik. Seega on ilmselgelt tegemist riigi tegematajätmistega. Isik, kellele on tekkinud seeläbi kahju, et tal ei õnnestunud hädaabikeskuse infosüsteemide mittekorrasoleku tõttu saada ühendust hädaabikeskusega, saab esitada riigile kahjunõude tulenevalt riigivastutuse seadusest.

CJ 25.08.2011 20:32 (13 aastat tagasi)

Ei märganudki, et hoopis 99,9% telefonidega ei saa helistada hädaabinumbritele ja 0,01% omadega saab. No sellisel juhul kaotab riigi hädaabi numbrile helistamise süsteem kui selline oma mõtte. Olgugi, et 0,01% Y ja Z telefone saaks kasutada, siis kindlasti tekib olukord, kus Y ja Z telefonid turul kiiresti otsa saavad ja arvestades seda, et Y ja Z telefonid moodustavad vaid 0,01% turust, siis on peaaegu, et võimatu neid omale hankida (Y ja Z telefone oleks ühe miljoni inmese kohta vaid 100), seega ei saa toetuda argumendile, et "oli ju võimalus kasutada teisi telefone". Siin tekib küsimus, et kui hädaabinumbrile helistamise süsteem riigis puuduks, et mis olukord oleks siis - kas siis oleks inimeste õigusi rikutud. Kui inimene teab, et ta ei saa oma telefoniga helistada hädaabinumbrile, siis saab alternatiivina telefoni või oma mällu võtta teise numbri, st lühinumbrite asemel on ka pikad numbrid. ja kui nüüd tekib infosüsteemi ülekoormus, kas siis riik vastutab (kahtlen)? Kui hädaabi lühinumbritele helistamise võimalus ära võetakse ega see ei tähenda, et inimesed abita jääksid - arstiabi, politsei, tuletõrje - kõik on ikka endiselt kättesaadav, nakkushaigused jne ei puutu asjasse, sest arvestades seda, et hädaabinumbritele võib ka käesoleval hetkel vaid HÄDAABI korral helistada, siis ega inimesed massiliselt surema ei hakka ega muul viisil rohkem ohtu ei satu. Niikaua kuni keegi ei suuda kokku panna korralikku kaebust riigi vastu seoses hädaabi lühinumbritele helistamise võimaluse äravõtmisega inimeselt, niikaua leian, et siin puudub riigi vastutus. Eestis hetkel kehtiva (selles osas ehk puuduliku) seadusandluse põhjal ei näe ma mitte mingisugust riigi vastutust.

A 26.08.2011 08:52 (13 aastat tagasi)

Võib-olla teab CJ öelda hädaabikeskuse pikka numbrit? Arvan, et ma ei ole ainus, kes seda ei tea. Riik on võtnud endale kohustuse võtta vastu hädaabinumbritele, mis on vastavalt kehtivatele seadustele 112 (päästeseadus, hädaolukorra seadus), 110 (politsei ja piirivalve seadus), laekuvad kõned ja nendele reageerida, seejuures on riigil kohustus tagada ka vastavate side- ning infosüsteemide toimepidavus, tagamaks nende kõnede katkematu vastuvõtmine. Õigus elule, tervise kaitsele ja riigi abile on iga inimese põhiseaduslik õigus ning riigil on kohustus need õigused tagada (vt PS § 13, 14, 16, 28). Olukorras, kus riik ei võta vastu hädaabikõnesid, on riik jätnud oma kohustused täitmata ja isikute põhiseaduslikud õigused tagamata. Riigi vastutus tuleneb riigivastutuse seadusest koosmõjus PS § 15. Juhul kui lähtuvalt konkreetsest olukorrast on tõendatav põhjuslik seos kahju (sh varaline ning mittevaraline) tekkimise (või juba tekkinud kahju suurenemise) ning hädaabinumrile helistamise võimatuse (abi õigeaegse saabumata jäämise) vahel, on vastava kahjunõude rahuldamine minu meelest vägagi tõenäoline. Seadused on ju siiski ettenähtud kõigile täitmiseks, sh riigile. Ning kui näiteks kohus peaks leidma, et riik ei peagi seadust täitma ega põhiseaduslikke õiguseid tagama, on olemas ka Euroopa Inimõiguste Kohus:)