Sundosa tagantjärgi

Anne-Mari 31.07.2014 22:46 (10 aastat tagasi)

Tere, mul on küsimus oma isa päranduse kohta. Minu isa suri 2010 aasta sügisel raske ajupõletiku tagajärjel. Paar kuud enne seda tegi ta koos oma abikaasaga (mitte minu ema) abikaasade vastastikuse testamendi, kus on kirjas, et kogu vara sh olemasolev korter, mis oli soetatud abielu jooksul, läheb ellu jäänud abikaasale. Selles testamendis on veel kirjas, et peale mõlema abikaasa surma läheb nende korter jagamisele järgmiselt: mina saan 1/2 osa sellest korterist ja abikaasa lapsed, kes on juba täiskasvanud, vastavalt 1/4 ja 1/4. Terve elu oli isa rääkinud, et jätab peale surma oma osa korterist mulle, kuid enne surma muutis ta oma meelt ja tegi kogu vara naisele. Elus on ikka nii, et mõeldakse ümber vastavalt tujule jne.Loomulikult ei saa me keegi praegu enam tõestada, kui selge mõtlemisega ta testamendi vormistamisel oli või ei olnud võttes arvesse seda, et ta paar kuud hiljem ei tundnud oma lihast tütart äragi... See selleks. Tahtsin küsida hoopis sundosa kohta. Peale minu isa surma tuli mulle notarilt kiri, et mul on õigus nõuda välja sundosa, sest mulle on määratud töövõimetuskaotuspension 70% (tol ajal 60%). Tol ajal käisin isegi notari juures uurimas, aga seal naerdi mind välja, et kust otsast ma töövõimetu olen, et näha pole midagi (olen üle 30 aasta põdenud komplitseeritud diabeeti). Tol ajal lõin käega ja tulin ära. Minu asjaolud on palju muutunud, olen üksikema alla 3.a lapsega. Lahutusest on jäänud suured laaenud ja kulutused, elan igakuiselt kuni 400 eurot miinusesse. Selline väga raske olukord on mind pannud mõtlema, et kui ebaõiglane oli see, et ma ei saanud oma isa pärandusest sentigi. Kui ma praegu mõtlen, siis lisaks korterile oli isa nimel ka auto ja muud vara, kindlasti ka pangakontol raha. Auto müüdi maha, kallimad asjad jaotati abikaasa laste vahel laiali ja mina ei saanud midagi. Kas ei või olla, et see kiri, mis mulle tol korral tuli, et võin taotleda sundosa ei käinud mitte korteri kohta, millest peaksin kunagi kauges tulevikus oma osa saama, vaid hoopis ülejäänud vara kohta, mis peale isa surma "laiaks löödi" ja maha müüdi? Kas siis isa lihasel lapsel ei ole tõesti mingit õigust midagi pärida oma isalt, kuigi ta on teinud kogu vara oma abikaasale? Ma tean, et "ärkasin" võibolla liiga hilja, aga asjaolud on mind viinud selleni, et pean uurima kõiki võimalusi, et tagada oma väiksele lapsele elamisväärne elu. Lisaks sellele pärandas mu isa maamaja minu õele, kuhu mul ei ole lubatud jalgagi tõsta. Õde sai maja kohe peale isa surma kätte. Kas ka sellest oleks siiski pidanud mingi osa mulle kuuluma? Kuidas saab olla, et tütar ei päri isa käest mitte midagi?