pärimine

ikka saama 2.06.2007 14:12 (17 aastat tagasi)

Kui tema on nõus ostuga või siis hetkel tema hooldaja( ema) siis loomulikult saate selle ära osta.

muretseja 2.06.2007 14:32 (17 aastat tagasi)

aga kas poleks võimalik, et selle alaealise lapse osast laps või tema ema lihtsalt loobub, et mitte ajada asju keeruliseks, sest igasuguste ostude korral tuleb ju hindamine ja mõõtmine ja maatükid on väga erinevates kohtades ja erinevate väärtustega.. teeks mingi loobumislepingu ja saka ssele eest ka tasu - mõtlen kui vormistaks nii

Kaspar 2.06.2007 17:22 (17 aastat tagasi)

Miks ta peaks loobuma? Ütle üks hea põhjus.

Kodanik 2.06.2007 17:57 (17 aastat tagasi)

Kui maad on katastris siis pole mingit ülemõõtmist. Ja kui pärija ei müü pole ka hindamist. Ära mine ahneks! Kõigil siin päikese all on omad õigused. Ja kui sa ka ei teatanud sellele lapsele isa surmast siis sellest pole abi. Tema psalus on sees ja ükski notar ei teosta mingeid tehinguid omanikuta või siis omaniku ametliku esindajata. Nii et teata- omal ka hing rahul ja lapsel on ju õigus oma isa surmast teada.

muretseja 3.06.2007 12:27 (17 aastat tagasi)

aga kui isa seda last ei tunnistanud? polnud mingeid suhteid selle lapsega - kas see laps võiks näiteks loobuda eetilistel põhjustel, kuna ta pole oma isa peaaegu et näinudki, ka ei maksnud isa tallle elatist? Ka eiole se elaps ega ta em apanustanud midagi isa heaks ega selle päranduse jaoks.

kodanik 3.06.2007 22:14 (17 aastat tagasi)

siin on nüüd küsimus millisest (kelle) eetilisest käitumisest me räägime. Seda enam on ju loogiline et kui polnud toetust siis on surmajärgne toetus. Ma kuidagi ei suuda mõista miks tahetakse panna laps vastutama täiskasvanute pattude eest? Kus siin on eetilised kaalutlused või kas sa üldse tead mida see sõna tähendab?

muretseja 4.06.2007 07:25 (17 aastat tagasi)

no aga kas sisi pole mingit õigust või võimalust inimest lihtsalt ära rääkida? asi selles, et oleme vennaga sinna maadesse ise panustanud väga palju ja rajanud selle mis seal praegu olemas. ka on võetud laenud ja need tagsataud ajjuba 6 aastata töötavad need maad meie kasumitega. Me ei teadnud midagi sellest alaealisest poolikust vennast, ega osanud endid seetõttu ka kindlustada selle vstu, et kord võime kahju kannatama jääda. Isa tahtis nee dmaad meile kahepeale ära kinkida , aga ei jõudnud. Meilon ka tunnistajad kes võivad isa sõnu ja lubadusli kinnitada. Ja seal maadel hakaksimegi tegutsema siis kui sa andis lubaduse ja nõusoleku...

Piret 5.06.2007 08:58 (17 aastat tagasi)

Selle asemel, et oma peas kõik võimalike petuskeeme välja mõelda, oleks vast mõtekas kõigil asjaosalistel koos maha istuda ja asjad läbi arutada. Võib-olla see sinu põlatud pool-vend ei soovigi pärida? Mis puudutab pärimisõiguse-alaseid küsimusi - siis notar on kõige pädevam inimene teid nõustama. Lepige notari juures konsultatsiooni aeg kokku ning minge kõik kohale, siis kuuletegi pädevalt inimeselt, millised on teie võimalused.

C 5.06.2007 16:35 (17 aastat tagasi)

Põhimõtteliselt Piretiga nõus. teil on ainuke võimalus see, et te võtate pärandi vastu nö selle kasutamisega, st te ei pea minema notari juurde. Selline hõljuv omand ei pruugi samas olla ka kasulik, sest pikemas perspektiivis võib see olla kahjulikum kui poolvend soovib saada 100% mis talle kuulub.

Piret 6.06.2007 14:41 (17 aastat tagasi)

Hõljuv omand ei ole kohe kindlasti kasulik. Vara ei seisa ju päris niisama (mets võibolla), ta vajab hoolitsust. Kui jätad pärandi "hõljuma" ja majandad edasi, teed tööd ja kulutad raha ju lihtsalt musta auku. Sa ei tea, kuidas ükskord pärand võib jaguneda. Mõistlik oleks ikka asjad korda ajada - minna notari juurde ja hakata asju ajama. Kõige vähem on probleeme siis, kui kõik pärima õigustatud inimesed lähevad notari juurde ühel ajal - saate oma seisukohad ja soovid välja öelda, notar seletab teile, mis võimalused on. Kui kõik lähevad korraga, jäävad ära (või pole vähemalt alust) süüdistusteks, et keegi tegutses kellegi selja taga. Kui su isal on väljaspool abielu sündinud laps ning sünnitunnistusele on tema isa ka märgitud, siis on tal ka kõik seadusest tulevad õigused pärida, meeldib see teistele lastele või mitte. See, et isa teda elu ajal ei toetanud, pole mingi argument. Pigem vastupidi - seda enam on tal õigust vähemalt pärandist oma osa saada. Ja muretsemise asemel, et oma osa väiksemaks jääks, võtke parem pärijad kokku ja rääkige asjad selgeks. On ju võimalik, et ta ei soovi pärandist osa saada. Lisaks on võimalused, et pärast pärandi vormistamist sõlmite näiteks pärandi jagamise lepingu või müügilepingu (vaevalt, et see teises Eesti otsas elav alaealine laps on huvitatud talupidamisest, ilmselt tahab ta oma osa rahas saada). Ühesõnaga võimalusi on palju, nende välja selgitamiseks on kõige mõtekam tei kõigil NOTARISSE minna.