Kes kelle tagant 'varastab'?

Ühe väikeriigi valitseja on hiljuti teatanud kõrgest puldist oma alamatele, et need on enamuses vargad. Ka valitsejale truu riigimeedia korrutab seda väidet ikka ja jälle, mööndes, et isegi kui pööbel hakkab oma valitseja ebaviisaka mõtteavalduse peale meelt avaldama, siis peab seesama pööbel meeleavaldusel siiski omaks võtma, et vargus jääb varguseks.

Ent enne kui kasutada nii võimsaid termineid nagu 'vargus', 'piraatlus' või 'plagiaat', tuleb selgeks teha nende tähendus.

Vargus on võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil.

Piraatlus on laeva, laeval olnud inimeste või vara ründamine, kinnipidamine, hõivamine või hävitamine.

Plagiaat tuleneb ladinakeelsest terminist 'plagiarius' > inimese röövija, 'kidnapper'.

Mitte üksnes väikeriikides sildistatakse lihtrahvast koledate nimedega. Ameerikas võeti esimene rünnak digitaalsete objektide vaba kasutamise õigusele ette 1984. aastal, kui Universal City Studios ja Walt Disney Co. hagesid Sony't selle eest, et too oli turule lasknud videomagnetofonid. Filmistuudiod väitsid, et eraviisiline kopeerimine isiklikuks kasutamiseks ei ole rohkem vabandatav kui kaelakee vargus, mille puhul varas kavatseb kaelakeed kanda kodus mittetulunduslikul eesmärgil. USA ülemkohus jättis hagi rahuldamata [Sony Corp. v. Universal City Studios, Inc., 464 U.S. 417, 429 (1984)], leides, et isik, kes varastab kaelakee, jätab omaniku ilma võimalusest seda vallata ja kasutada. Seevastu televisioonisaadete kopeerimine otse-eetrist "ei too autoriõiguste omanikule mingil juhul kaasa tagajärgi, mis mingilgi moel oleksid võrreldavad kaelakee vargusega." Ülemkohus märkis, et "monopoolsed privileegid, mida Kongress võib sanktsioneerida, ei tohi olla oma olemuselt piiramatud ning need ei saa olla kehtestatud erahuvides".

"Luulet saab tuletada üksnes teistest luuletustest; romaane saab teha üksnes teistest romaanidest," on arvanud kriitik Northrop Frye. Shakespeare muud ei teinudki, kui "varastas" puänte, stseene ja keelekasutust teistelt kirjanikelt, nii antiiksetelt kui kaasaegsetelt. Elizabethi-aegse sulesepa jaoks ei olnud mingisugust irooniat lauses "imiteerimine on meelitamise siiraim vorm". Elizabethi aegsed teatrid palkasid väljaviskajaid, kelle tööks oli ukse taha tõsta need isikud, kes tabati etenduse ajal sõnu üles kirjutamas. Vähemohtlik meetod tekstide näppamiseks oli joota näitleja täis ning oodata, kuni too hakkas ise deklameerima. Kui nelisada aastat hiljem mõni õpetlane võrdleb Marlowe'i ja Shakespeare'i tükke, siis võib ta jõuda üsna ketserliku järelduseni, et tegelikult "Shakespeare polnudki Shakespeare".

Sama käib ka arvutitarkvara kohta, mida ehitatakse häkkerite varasemate kaastööde baasil. Kas Bill Gates oleks suutnud luua oma tarkvara, kui kogu varasem tarkvara oleks olnud kaitstud? Ilmselt mitte. Paul Alleni ja Bill Gates'i 1975. a. loodud programmeerimiskeel Basic ei olnud esimene omataoliste seas; esimene programmeerimiskeel Cobol oli loodud juba viiekümnendatel aastatel. Programmeerijad pidasid tarkvara omastamist vaimseks raiskamiseks, sest see pidurdas koostööd. Bill Gates, kes võttis üle oma eelkäijate metodoloogia, hakkas kõigile ootamatult ülejäänud programmeerijaid 'varasteks' tituleerima.

Ka biotehnoloogia saab areneda vaid patenteerimata rakkusid uurides jne. jne. Iga varaline nõue inimkonna intellektuaalse vara, kultuuripärandi suhtes tähendab seda, et avalike (mittekaubeldavate) asjade hulgast on järjekordne tükk välja raiutud, järjekordne tükk on tarastatud. Kui kopeerimist piiratakse koolides, kui tarkvara-patente hakatakse andma liitmistehetele, siis ühel hetkel on n.n. public domain kokku kuivanud sedavõrd, et tulevastele loojatele ei jätku enam toorainet.

Kaasuses Emerson v. Davies (1845) kirjutas USA kohtunik: "Kirjanduses, teaduses ja kunstis on vähe asju (kui üldse mõni), mis abstraktselt võetuna on läbinisti uus ja originaalne. Iga kirjanduse-, teaduse- ja kunstiteos laenab, ja peabki laenama ja kasutama paljutki, mis oli teada enne ja kasutatud varem ... Keegi ei pane kirja eranditult omi mõtteid, kasutamata võõraste mõtete abi. Iga inimese mõtted on suuremal või vähemal määral kombineeritud teiste inimeste mõtetest ja väljenditest, olgugi et nad võivad olla muudetud, parandatud või ülistatud oma vaimu või mõtisklusega."

Kui autoriõiguste kaitsjad üritavad väita, et inimesed on asunud massiliselt varastama, siis võib vastu väita, et tegelikult on autoriõigustega äritsejad ise esimestena varguse teele läinud, asudes inimkultuuri tarastama ja sellest üha suuremaid tükke enda omaks kuulutama. Ajalugu kordub. 11. veebruaril Tallinnas ja Tartus aset leidnud ACTA-vastaseid demonstratsioone võib vabalt võrrelda Inglismaal uusajal aset leidnud tarastamise-vastaste ülestõusudega (vt: http://en.wikipedia.org/wiki/Enclosure#Enclosure_riots).

Informatsioon peab liikuma. Räägitakse, et haid surevad lämbumissurma, kui nad lõpetavad ujumise. Peaagu sama kehtib ka ideede kohta. Informatsioon, mis ei liigu, võib eksisteerida ainult potentsiaalses olekus ... vähemalt seni kuni tal lastakse jälle liikuda. Sel põhjusel ei ole mingit mõtet informatsiooni kokkukuhjamisel - tegevusel, mis on nii omane bürokraatiale. Informatsiooni antakse edasi korrutamise mitte jagamise teel. Informatsiooni levimine on samuti väga erinev füüsiliste kaupade kättetoimetamisest. See võib levida järjestikku nagu mahapudenevad doominokivid või kasvada nagu fraktaal jäätunud aknal, kuid seda ei saa transportida edasi-tagasi. Informatsioon jätab endast maha jälje igale poole, kus ta olnud on. Põhiline majanduslik vahe informatsiooni ja füüsiliste asjade vahel seisneb informatsiooni võimes olla korraga nii esialgse omaniku kui ka uue omaniku valduses. Kui ma müün oma hobuse, ei saa ma temaga pärast seda enam ratsutada. Kui ma müün sulle selle, mida ma tean, siis me mõlemad teame seda.

Lähtudes eeltoodust olen kaevanud sahtlipõhjast üles 1999. aastal kirjutatud diplomitöö. Panen selle välja siin Juura.ee foorumis selleks, et inimesed saaksid end relvastada võimukandjate rünnakute vastu õigete argumentidega. Diplomitöö saab ühes tükis alla tõmmata siit: http://juura.ee/wplinks/res_extra_commercium.zip. Ülalpoolt meile pähemääritavad n.n. varastamis-süüdistused vajavad palju laiemat ja filosoofilisemat käsitlust. Selleks, et rahvas seisaks oma õiguste eest efektiivselt, ei piisa üksnes kaitse-positsioonidel seismisest. Oleks aeg informatsiooniga hangeldajatelt tagasi võtta see, mis on rahvalt sajandite jooksul kokku varastatud.