Kuidas leida oma kaksiktütart.

. 23.09.2009 10:49 (15 aastat tagasi)

leiad ta täpselt nii nagu esimesegi leidsid - kui ta ise sinu vastu huvi tunneb ning sind ülesse otsib. Lapsendamised on salastatud, et lapsendamissaladust kaitsta. Võid ju muidugi mõnda telesaatesse või kollasesse ajakirjandusse minna oma surnud tütre pldiga ja loota ka teine tütar on temaga sarnane, kuid soovitaksin siinjuures ka mõelda oma tütre huvidele. Võibolla ta ei taha teada? Võibolla on ta elanud kindlas teadmises, et tema vanemad on tema vanemad? Milleks tema elu ära rikkuda lihtsalt oma uudishimu rahuldamise eesmärgil?

Kriss 23.09.2009 11:43 (15 aastat tagasi)

Igal inimesel on õigus sellista asja teada. Ei ole siin teised otsustajaks - tahab või ei taha. Soovitan Sul Taimi küll kõik teha, et teda leida. no tõesti, kasvõi kollane ajakirjandus või mõni telesaade. See võib Sulle küll ebamugav olla, kuid niiviisi on suur võimalus eesmärgini jõuda.

krissile 23.09.2009 12:12 (15 aastat tagasi)

krissikene, kas sa selle tütre peale ka mõtled. loe endale eelnevat kirja ja kui ikka aru ei saa, siis loe niikaua kui su ajudeni jõuab. kõik me saame aru ema tunnetest ja võime mõista ka seda, et lapsed ära andis. aga saage aru ka sellest lapsest ja mõelge natuke ette.

SS Leegion 23.09.2009 13:59 (15 aastat tagasi)

kuulge inimesed - ega asjata ei ole kõik lapsendamisega jms seotu väga tugeva salastatuse määraga asjad. Kunagi mingitel põhjustel andis ema lapsed ära, nüüd mingitel põhjustel tahab neid tagasi. Ainult et unustatakse ära et tegemist on juba täiskasvanud inimestega, ja ka laps ei ole mängukann. Minu meelest on mõistlik see soovitus, et kui tema tahab, siis otsb tema sinu ise üles. Ja kui ei otsi - järelikult on ta rahul oma eluga. ka ilma sinuta.

Kriss 23.09.2009 15:59 (15 aastat tagasi)

Isikul peaks siiski olema õigus teada, kes on ta vanemad. Samas muidugi, ise otsustab, kas otsib nad üles ja suhtleb.

. 23.09.2009 19:56 (15 aastat tagasi)

ja sina, Kriss, lähed ja hakkad kõikidele lapsendatud lastele teatama, kes on nede tegelikud vanemad? No jõudu - õiguste eest võitleja. Tegele parem loomakaitsega.

. 23.09.2009 20:04 (15 aastat tagasi)

Värdjas oled, Kriss.

Kriss 24.09.2009 08:10 (15 aastat tagasi)

Vähemalt AUS värdjas

. 24.09.2009 10:37 (15 aastat tagasi)

aususega pole sellisel jõhkrusel midagi pistmist

Taimi 24.09.2009 22:28 (15 aastat tagasi)

Millegipärast usutakse,et ema ,kes on oma lapsed ära andnud on köige hullemad.Mina kindlasti olengi,sest tean kindlalt kui mu tütreke oleks kasvanud minuga ei oleks ta antud hetkel surnud.Ta oleks toitunud küll viletsamalt aga ta ei oleks pödenud Anoreksiat.Kasuema on ise anoreksiku tüüpi köhna ja sellises stiilis toitus ka noor laps,mis löpuks ta keha kurnas.tahan uskuda ja loota et teine tütardest kasvab armastatud peres armastatud vanematega.See et ei ole teine tütar mind üles otsinud ongi ehk märk,et ta on önnelik.Mul ei ole öigust kollase lehe kaudu plameerida oma lastkelle ema olen ainult bioloogiliselt.Aga siiski ma tean ,et mu teine tütar kui ta iseloom on sarnane mu surnud tütre omale,siis ta otsib kunagi üles oma bioloogilise ema.Jään lihtsalt ootama ja ootan.Tänan Krissut,kes paistab siiralt tundvat kaasa mu surnud lapsele.Aitähh

võib-ollla... 25.09.2009 09:41 (15 aastat tagasi)

mu kunagises elukohas oli lastetu pere, kes vga soovis last. kuna tervislikel põhjustel naine lapsi ei saanud. nad olid kaua lapsendamise järjekorras ja siis oli neil valida üks laps kaksikutest tüdrukutest, kuid nad oleksid võinud võtta ka 2 last. nad valisid ühe tüdruku,selle kes võttis kinni naise varukast... tema nimeks sai Liina... hiljem nad siiski väga kahetsesid, et ei võtnud mõlemat last. kuid sel hetkel nad olid ka ise hirmul, et et ikkagi vastutus ja pealegi oli ka teisele tüdrukule kodupakkujad olemas ja kui nad siis mõtlesid, et kui kaua nad on ise last soovinud ja muretesnud, siis nad otsustasid, et las saab ka teine pere õnelikuks oma lapsega. nad teadsid tulevasest tütrest,vaid seda, et laste ema on väga noor. liinal oli kena kodu, toredad sõbrad ja ta teadsi varasest lapsepõlvest, et vahel inimesed ei saa lapi, kuigi seda väga soovivad, teised inimesed jälle saavad lapsi, aga neil ei ole võimalik neid lapsiise kasvatada. Liina on lõpetanud ülikooli ja töötab koolis õpetajana, tal on tore pere, oma kodu, 2 last ka kaksikud tütred ja tal on plaanis lapsendada üks laps ja anda sellele lapsele kodu nii nagu kunagi anti temale. liina ei kasvanud küll jõukas peres, kuid ega midagi puudu ka polnud.

võib-olla 25.09.2009 10:05 (15 aastat tagasi)

mingeid kontakte ja sidet selle teise peregaei olnud. Liina on ise püüdnud oma kaksikõde leida, kuid see pole õnnestunud

Kriss 25.09.2009 12:07 (15 aastat tagasi)

No vot. Ei saa ju ometi inimese eest ära otsustada, kas ta tahab teada kes on ta pärisvanemad, kas ta tahab neid üles otsida ning kas ta tahab nendega suhelda. Kindlasti on õigus isikul teada, kes on ta pärisvanemad ja seejärel ta juba ise otsustab kuidas edasi käitub.

q 25.09.2009 12:55 (15 aastat tagasi)

isikul on õigus seda teada, kui ta selleks ise soovi avaldab. Kriss on ilmselt ka selline "heategija", kes arvavab, et kõik saladused peab päevavalgele tooma, hoolimata üldse, millised on tagajärjed. Kui see laps soovib emaga kohtuda, siis ta tegutseb ise selle nimel, ja kui ta seda ei tee, siis järelikult ta ei soovi seda. Vägisi inimesele selliseid teadmisi näkku toppida on kuritegelik. See võib inimese muidu korras olnud elu täielikult segi paisata.

. 25.09.2009 13:04 (15 aastat tagasi)

Vaata kriss. Kui peaks ka tõesti nii olema, et ma olen samuti lapsendatud ning minu vanemad ei olegi minu bioloogilised vanemad, siis mina näiteks ei tahaks seda teada. Mitte mingil juhul! Ma olen elanud 30 aastat teadmisega, et need kaks äärmiselt toredat ja töökat inimest on minu vanemad. Et mu õde on minu õde. Ja ma tahan selle teadmisega ka edasi elada. Ma olen oma vanemate üle uhke ja ka äärmiselt tänulik, et mul on just sellised vanemad - selline perekond! Võin vaid ette kujutada, milline ðokk see oleks, kui mõni krissi sugune "lahke" inimene tuleks ja sellise uudisega kogu mu maailma segi paiskaks. Ma ei taha seda! Ka seadusandja on selle põhimõtte väga selgelt ja üheselt arusaadavalt paika pannud. Kui bioloogiline vanem mistahes põhjusel loobub oma lapsest ja annab ta lapsendamiseks, siis sellest hetkest katkevad ka kõik tema sidemed, kõik tema õigused sellele lapsele. Lapsendatava ja lapsendajate vahel tekkivad kõik vanema-lapse õigused ja kohustused. Ja nagu iga vanem, otsustab ka lapsendaja selle üle, mis on tema lapsele parim. Paljud vanemad eelistavad väikest last lapsendades igaveseks vaika sellest, et nad polegi bioloogilised vanemad ja seda selleks, et laps ennast halvasti ei tunneks (uuringud on ammu näidanud, et lapsendatud lapsed, kes sellest teavad, kannatavad tihti tugeva idenditeedikriisi käes ning tunnevad ennast teisejärgulisena hoolimata sellest, kui armastavad nende kasvuvanemad on). Selle kaitseks on lapsendamisaladus - isikud, kes oma ameti tõttu lapsendamise fakti teavad (nt kohtuametnikud, sotsiaaltöötajad, arstid jms), peavad hoidma seda saladuses. On ainult lapsendajate enda asi, kas nad kunagi räägivad oma lapsele lapsendamisest või mitte. nemad on ju ainsad, kes oma last sellisel määral tunnevad ja teavad, et otsustada, kas ta selle teadmisega ka toime tuleks. Kui räägivad, siis on lapsel endal juba võimalik minna ja uurida nt kohtutoimikust oma bioloogiliste vanemate kohta ja soovi korral nad ülesse otsida. Kui leiad, et selline põhimõte on ülekohtune, siis süüdistada selles saab üksnes neid vanemaid, kes oma lapsed ära annavad. Nemad ise on oma lapsed just sellisesse olukorda pannud. PS Mina muideks ei süüdista neid - kui sa ikka vanemaks ei sobi ja vanem olla ei taha, siis ongi ainuõigue lapsele uus võimalus anda. Ainult ärgu unustagu, et tema õigused on sellega ka lõppenud! Sellest hetkest ei ole enam oluline, mida tema tahaks.

Kriss 25.09.2009 14:43 (15 aastat tagasi)

Minu jutu mõte oli selles, et igal inimesel on õigus oma tegelikku elu teada. Samas, ka õigus otsustada, mis ta selle teadmisega peale hakkab. Aga loomulikult, mina sellist asja kellelegi ütlema ei läheks, niisamuti nagu muudki minusse mittepuutuvat.

q 25.09.2009 15:03 (15 aastat tagasi)

vaata, see selline sinu meelest "õigus" võib teha inimese elulõpuni väga õnnetuks. Kui see laps kasvab üles tublide ja teda armastavate kasuvanemate juures, tema elu on korras ja ta on igati õnnelik, ning siis tuleb keegi, kes teeb enda arvates heateo, kui räägib tollele lapsele, et tegelikult on ta hoopis lapsendatud. Räägib, kuna tema arvates on lapsel niiöelda "õigus" teada. Mida siis see laps peaks tundma? Šokk muidugi, nagu eespool kirjutati, ilmselt hakkab ta endalt kohe küsima, et miks tema ema teda maha jättis, mis tal viga oli, et teda ei tahetud. Lisaks võimalik süütunne jne. Ja ongi selle lapse elu rikutud, mida poleks juhtunud, kui "heategija" oleks oma suu kinni hoidnud. Toetan igati eespool kirjutajat, kes ütles, et seda, kas rääkida, millal rääkida või üldse mitte rääkida, saavad otsustada tõesti ainult kasuvanemad, ja kahjuks on kuulda olnud lugudest, kus ikkagi on laps selle teadmisega sügavalt õnnetuks tehtud. Lapsendamine ei ole salastatud sellepärast, et mingil ametnikul oli igav ja siis kirjutas ajaviitmise mõttes sellise otsuse.

taimi 25.09.2009 19:56 (15 aastat tagasi)

kandsin 1977aastal karistust ametialase kuritöö pärast par.93prim.Eesti kriminaalkoodeksi järgi oleksin olnud väga aus inimene.Kuid lisaks vabaduse kaotusele kaotasin ka oma lapsed,ühe täielikult.Mul on kahtlus et minu imeilus kaksikutest tüdruk sattus söjaväelase,vangla ametnikku perre.Sel hetkel arvasin et tegin öige otsuse ,kui loobusin oma lastest.Sünnitasin lapsed patareis üksi ,arst käis ainult korraks koheselt pidin ise oma laste eest hoolitsema hakkama.Mähkisin nad vangla villase rätiku sisse.lapsed nutsid,korpusnoi käis läbi luugi söimamas,miks ma lastele süüa ei anna.Mul ei olnud rinnas piima.Siis vangla juudi rahvusest naisarst tegi mulle ettepaneku,et loobuksin.Kuna lapsed olevad haiged ja nad saadetakse haiglasse.ma ei loobunud koheselt.Läksin nendega koos emade ,laste Riia laagrisse,kus iga päev keegi meeldiv vanglatöötaja töi mulle koogikesi ja möjutas mind .Minu kaksikud olid 10 kuud vanad,kui tegin otsuse,et nad anda peredesse.Tahan uskuda et just see liina on üks minu kaksikutest.Minu kaksikud olid blondid ja helesiniste silmadega.

aaa 25.09.2009 22:25 (15 aastat tagasi)

kurb lugu muidugi ja isiklikult tunnen kaasa. Kuid siiski arvan, et kui laps tahab leida ema siis ta leiab ... nagu juhtus ühega. Võibolla teine elab oma vanematega õnnelikult. Sellise ülesotsimisega võib teha väga palju halba ja sünnitada vihkamist. Näiteks tütar võib hakata vihkama oma vanemaid, kes "ei rääkinud tõtt" ja sind "et nii läks". Võimalik, et kõik on ka õnnelikud, kuid mina sellega siiski ei riskiks. Kui kedagi armastad, siis ei riskita.

aaa 25.09.2009 22:25 (15 aastat tagasi)

q rääkis sama jutt just ... sry ei lugenud aga nagu näha on juba kaks inimest kes täiesti ühte moodi mõtlevad...

awe 29.09.2009 13:29 (15 aastat tagasi)

teema on vana ja raske.olles ise lapsendatud 4a-selt tunnen et õigus on nii Krissul kui q-l aga kindel on see et tõde tuleb kindlasti välja aga siis võib olla juba kõigi jaoks liiga hilja st.minu unistus oli oma vanemaid kordki näha aga mul ei olnud julgust teise eestimaa otsa sõita ja nüüd pean elama teadmisega et nad on surnud ja neid näha mul ei õnnestunudki