sundüürniku õigus saada linnalt korter

Riukalik Jurist 7.03.2010 07:51 (15 aastat tagasi)

Mida siin ette võtta on, oma "sundüürniku" staatusest loobusid ju ise, kolides tüdruksõbra juurde. Seda sa ju ikka peaksid teadma, et sundüürnik ongi selline tegelane, kes on sunnitud elama naeruväärse üüri eest kindlas kohas, tavaliselt veel Tallinna kesklinnas? Sundüürniku staatus on väga raske ja auväärne koorem kanda ja põhjustab nähtavasti pikemaajaliselt ka vaimseid häireid, mis hakkavad väljenduma selles, et isik kujutab ette, nagu oleks tal juba sünnimomendist õigus elada teistele kuuluvates korterites üüri maksmata. Isiklik soovitus sulle oleks hoopis lõpuks ometi halamine ära lõpetada, täismees ei mangu linnalt elamispinda ega ürita oma vana emaga kokku kolida! Osta korter ja ela nagu ise tahad. Kohtuperspektiivi õnneks sellisel asjal ei näe.

Masendav 7.03.2010 13:37 (15 aastat tagasi)

Ah et kõik teised said õiguse omale korterid erastada? Huvitav, mina seda õigust küll ei saanud! Kas peaksin ka nüüd minema kuhugile oma "rikutud õigusi" taga ajama? Ei saanud seda õigust ka minu vanemad. Isa elas pärast kodust lahkumist ja oma elu alustamist aastaid ühiselamus. Siis ehitas omale ise maja. Kogu ta vaba aeg kulus selle ja rahagi oli täpselt niipalju, kui suutis palgast selleks kõrvale panna. Hiljem abiellus mu emaga, eks siis rühmati kahekesi seda rasket tööd teha. Kulus aega aastaid, kuid valmis sai. Hiljem pidi selle aluse maa siis riigilt välja ostma. Kui mina vanemate kodust oma teed läksid, elasin samuti ülikooli ühikas ja hiljem siis üürikorteris (muideks vabalt turutingimustel üüritud korteris, st mitte nii nagu sundüürnikud, kel kindel fikseeritud hind, mida omanik tõsta ei tohi). Juba ülikooli ajal käisin nädalavahetustel ja õhtuti tööl, et raha teenida. Hiljem siis töötasin kahel töökohal (kui oled algaja, siis paratamatult suurt palka sulle ei maksta), kõik ikka selleks, et ära elada ja oma kodu ostmiseks vajaliku omafinantseerinut koguda. Kui see koos, siis sai pangalaen võetud ja omale korter ostetud. Ei midagi uhket - 1-toaline Lasnamäel. Rohkemat poleks ma omale lubada saanud. Kas sul häbi pole vinguda? Kui tahad omale päris oma enda kodu, siis osta see või ehita see omale. Ja kui ei taha, siis ei pea - ela edasi parasiidi kombel ja käi KOV-i sotsiaalhoolekandest omale abi nõudmas. PS ei nimeta parasiitiseks neid, kes seda abi ka tõesti vajavad - kes nt tulekahjus kodu kaotanud ja ajutist elupinda vajavad. Või lihtsalt vaimselt või füüsiliselt nii haiged, et pole suutelised ise hakkama saama.

sundüürnik 7.03.2010 14:34 (15 aastat tagasi)

Sundüürnike teke Nõukogude võim natsionaliseeris Eestis enamiku kortermaju. Need muutusid täpselt samasuguseks riigi omandiks nagu uue korra ajal ehitatud majad. Korteri taotleja ei saanud valida, kuhu ta elama pandi. Ära sai pakutavast muidugi öelda, aga sellega võis inimene korterijärjekorrast hoopis välja kukkuda. Vanadesse majadesse pandi eelkõige eestlased, sisserändajad said peaaegu alati uued korterid. Pärast Eesti Vabariigi taastamist enamik kortereid erastati ja need muutusid üürnike omandiks. Erastamata jäid endistele omanikele tagastatud majades olevad korterid. Nende elanikke hakati nimetama sundüürnikeks, sest korterit nad endale ei saanud ja kuskile minna neil ei olnud. Nüüd on sisserännanud muulastel korter oma, eestlased peavad aga sundüürniku seisuses olema. See on muidugi lihtsustatud pilt. Tagastatud majades elab perekondi, kes olid nendes korterites juba enne sõda. Ka muulasi on sundüürniku seisuses ja palju eestlasi erastatud korterites. Kui riik oleks leidnud sundüürnikele võimaluse uue kodu saamiseks võrdsetel tingimustel nendega, kes oma korteri erastada said, võiksime rääkida õiglusest. Aga see oleks nõudnud tohutuid kulutusi. Nagu juba nägime, oli riigi eesmärk hoopis kulutustest vabanemine. Omandi tagastamine endistele omanikele oli kahtlemata õiglane. Kuid ei maksaks sellest otsida ainult õiglust. Majad ei seisnud nõukogude ajal remontimata. Neisse pani raha riik ja elanikud ka. Paljud praegused sundüürnikud ehitasid oma korterid põhjalikult ümber. Nüüd ei heasta nende kulutusi keegi. Taastatud Eesti Vabariik oli väga vaene. Kogu senine majandus- ja rahandussüsteem kukkus kokku koos Nõukogude Liiduga. Ka korterite ehitamiseks ja ülalpidamiseks ei olnud riigil raha. Hea võimalus kulutustest vabanemiseks oli majade tagastamine endistele omanikele ja korterite erastamine. Uued või taastekkinud omanikud pidid ise kulutusi tegema hakkama.

Talumees 7.03.2010 17:54 (15 aastat tagasi)

Arvestades seda, et ka eestlaste hulgas oli sundüürnike protsent marginaalne, siis peab ikkagi oletama, et enamik ehitas endale midagi ise? Maal enamik inimesi olid selle elamise endale ise tekitanud. Ma saan aru et sundüürnik tajub ebavõrdsust, kuid sama moodi peaksin mina tajuma ebavõrdsust, sest erastamise ajal polnud mul midagi erastada, oma korteri olen ostnud endale ise ja kroonide eest. Süda läheb pahaks kui loen, et kellegil on "pretensioone", "ebaõiglus" jne. Inimesel on endal õigus ja vabadus valida elamispinda, suur hulk nendest on endale mamu midagi leidnud, aga kuna väga mõnus oli elada praktiliselt olematu üüri eest teiste majades, siis oli ka raske sealt lahkuda. Parim näide on muidugi Igor Gräzin, kes olles veel Riigikogu liige, elas Tartus Tähtveres nagu mauska ja ei kavatsenudki sealt lahkuda. Samas oleks võinud oma raha eest mitu maja osta.

kooperatiivnik 8.03.2010 13:42 (15 aastat tagasi)

ei mina ega mu vanemad ole saanud elamispinda riigilt. Lapsena elasime vanavanematelt päranduseks saadud majas (igivana ja põlvest põlve edasi pärandatud), hiljem mina aastaid ühiselamus, kuni kooperatiivkorteri ehitasin ja suure pangavõla kaela sain. Kust küll tuleb osa noorte arvamus, et nõukaajal said KÕIK endale tasuta korterid? Ma olin sama vana kui sina praegu, kui oma kooperatiivkorteri kätte sain. Võlg pangale 25 aastaks. Tol ajal oli veel selline asi, et isegi oma kalli raha eest ei saanud sa ehitada nii suurt korterit kui tahtsid, vaid ainult nii suurt, kui lubatud oli. 2-le inimesele 2 tuba, ei mingit perspektiivi pere suurenemiseks. 3-toalise sain välja kaubelda ainult isiklikult mingi asjapulga jutul käies ja pisarsilmil oma elust rääkides (tahtsin ema enda juurde võtta, aga ta polnud mu juurde sisse kirjutatud - elasime ühikas- seega ei saanud ema jaoks 1 tuba arvestada ja pealegi tuli ema eramajast ja korterit riigile ei vabastanud).

sundüürnikule 8.03.2010 21:04 (15 aastat tagasi)

juba mõnda aega ei ole meil enam sundüürnikke, kuna eelmise aasta sügisel sai viimane sundüürnik munitsipaalkorteri kätte.saa ometi aru,sina ei ole ega ei olnud sundüürnik, sinu ema oli. sina olid rahvastikuregistri järgi lihtsalt registreeritud samale pinnale ja see ei anna veel sinule sundüürniku staatust. ja kui sind sealt tagaselja välja kirjutati siis täiesti seaduslikult ja õigusega, kuna sa ei elanud antud pinnal ja ei oma ka õigust sellele. korteriomanik oli ju see, kes üüris seda su emale.miks nii väike korter emale, aga ilmselt ta ei taotlenud suuremat, sest milleks üksikule inimesele suurem. üür ju munitsipaalides suht suur.ja ei taotlenud ta suuremat ka ilmselt sellepärast et sa ei elanud temaga koos sellel üüripinnal millelt ta munitsipaalkorteri sai. ja sinul ei ole sellele munitsipaalile mingit õigust ega õigust emalt midagi nõuda. ja et sa teaksid, siis sinu ema on ju tegelikult selles uues korteris samasugune üürnik. ta ju üürib tallinna linnalt seda korterit. ega ta seda omale saanud ole. kust küll tulevad sinusugused elukad?