kinnisasja võõrandamine

Kaabu 28.03.2011 07:58 (13 aastat tagasi)

Vanainimese seisukohalt on kõige õigem teha testament - kui kodune, siis selle tegemine täiesti tasuta. ainus kaasnev kulu on testamend tegemiseks kulnud paberilehe ja pastapliiatsi maksumus.

Riukalik Jurist 28.03.2011 10:17 (13 aastat tagasi)

Ka mina soovitan testamenti, aga soovitavalt siiski notariaalset. Oma eluajal vara ära kinkimine on surim rumalus.

To ---> Riukalik Jurist 28.03.2011 10:37 (13 aastat tagasi)

Ikka üllatav see viimane soovitus? miks peetakse eluajal vara kinkimist suurimaks rumaluseks? Kinkeleping ongi selleks mõeldud.. aga raha kokkuhoiu mõttes soovitaks minagi testamendi, kodune testament vähekindlustatud inimesele sobiks ilusti. Vaadake Pärimisseaduse § 20 lõige 3 - https://www.riigiteataja.ee/akt/12918090?leiaKehtiv Parimat Teile!

Kaabu 28.03.2011 12:08 (13 aastat tagasi)

Kinnisasja omaniku seisukohalt on kõige parem, lihtsam, odavam ja kindlam teha testament. Ka ajalises mõttes võtab see kõige vähem aega. Toiming (notariaalne testament) maksab vähem, kui kinkeleping. Kodune testament on aga lausa tasuta (paberileht ja mõni pliiats vast ikka kodus leidub). Suurim rumalus on ta seetõttu, et ükski täiemõistusega inimene ei anna oma väärtusliku vara ära oma eluajal. Saaks veel aru, et inimesel on mitmeid korterieid, ta elab neis vaid ühes ja siis soovib ta mõnda kasutult seisvat korterit ära anda. Elu on näidanud lugematul hulgal probleeme, mis tekkivad kui vara ära kingitud. Kinkijad on hädas, et kingisaajad teevad nende elu põrguks (seda vaatamata kasutusõiguse seadmisele), samuti on hädas kingisaajad, kes kurdavad, et nende kinkijad nüüd terroriseerivad neid ja süüdistavad maas ja ilmas. Milleks seda jama vaja on? Olgu inimene oma elupäevade lõpuni ise oma vara omanik - oma vara peremees. Kui ta ükskord sureb, vot siis mingi temast allesjäänud vara tema lähedastele või kellele iganes ta seda jätta tahab. Ja siis juba pärijad mingu notarisse ja ajagu pärimisasi korda - pole selles midagi üle mõistuse käivat - paar käiku notari juurde, ja vaja maksta notaritasu ja riigilõivu (viimaseid tuleks maksta ka kinke korral, samuti tuleb kinkimiseks notarisse minna - vahe on ainult selles, et kui kinke saab tehtud ühekorraga, siis pärimiseks tuleb notari juures käia kaks korda - avaldust esitades ja pärimistunnistusele järgi minnes). Kui sul ikka vara saada, siis ei tohiks see kaks notari käiku ka kelleltki tükki küljest võtta. Jama on sellisest kingist ka tolle 3-kuuse lapse vanematele. Sellise korteri käsutamine on väga keeruline, kuna see kuulub alaealisele ja vajab seetõttu nüüd lausa kohtu nõusolekut. Jah, sa võid ju mõelda, et ega me seda korterit võõrandada taha, sellest saab tolle imiku ja tema vanemate elukoht, kuid arvestades, et tolle potensiaalse kinigsaaja täisealiseks saamiseni kulub 17 aastat ja 9 kuud või tekkida ju vajadus elukohta vahetada, kasvõi korteri remondiks laenu võtta ja hüpoteeki seada. PS olen oma praktikas kokku puutunud ka pärimisasja, kus surnud oli 8-aastane laps, kellele vanemad paari aasta eest olid kinkinud oma kinnistu (vanemad lahutasid ja arvasid, et parim viis ühisvara jagada, on kinkida see lapsele), nüüd siis pidid vanemad tulema sedasama kinnistut pärima....