kurjast võimukasutusest

Ksenija 1.07.2017 13:02 (7 aastat tagasi)

Tere, Mul on pikk lugu. Abi on raske saada, sest politsei on saatnud vale info minu kohta teistele ametiasutustele. Keegi ei kontrolli politsei edastatud info ja usutakse, see tõttu mu alaealine laps on (hiljuti sai 18 a.) olnud sunnitud elama politseiga määratud ühiskodus koos narkootikumite tarvitava mehega, kes kallutas ka minu last narkootikumite tarvitamisele. Peale sisekontrolli oli alustatud kriminaalasi aga politsei ikka lõpetas seda, uurimata asja. Teadet mulle lõpetamise kohta ei edastanud, sain juhuslikult teada prokuratuurilt saadetud kirjas. Kriminaalasjas ei arvestatud minu tõenditega ja kirjas on ainult tütre sõnad, mis ta on sunnitud ähvarduste all kordama või ametniku väljamõeldud tekst, ei tea. Mu laps on jätkuvalt kurjategijate mõju all, teda ei lubata minu juurde ja sunnivad valetada, et ta ise ei taha, kuigi mul on näidata, et tütar korduvalt tahtis tulla ja kui ma helistasin miks ei tulnud, ta nuttis. Tuleb välja, et ametnikud teevad kurja ja karistada need ei saa. neil on võim ja nad muudavad andmed nii nagu neile sobib ja edastavad teistele ametiasutustele. Noore inimese elu on ohus ja ema ei saa midagi teha, sest politsei edastas igale poole emat laimavat info. KURJAST VÕIMUKASUTUSEST Minul on tekkinud kahtlus, et politseis ja haiglates võib olla ametis inimesi, kes kasutavad neile antud võimu mitte inimeste aitamiseks vaid pahatahtlikuks tegevuseks Ja mis veelgi hullem, osa politseinikest ja kliinikumi töötajatest näib tegevat lausa koostööd narkootikumide tarvitajatega. Niisugune mulje on mul kujunenud seoses sellega, et mu alaealisele tütrele, kes on olnud tubli õige mõtlemisega neiu anti mõni aeg tagasi „korgijooki“. Kui sain teada analüüsivastuse läksin sinna seltskonda, kus minu tütrega see juhtus ja hoiatasin et lähen politseisse avaldusega. Sain vastuseks: " Me teame väga hästi, kuidas politsei teeb tööd, Küll me selle mure ära lahendame ". See tundus nii õudne ja uskumatu, et need sõnad kõlavad ja keerlevad mu peas tänini. Järgmisel päeval läksin kliinikusse analüüsi järel ja lausa tardusin. Nagu sellest kahtlasest seltskonnast mulle öeldi hakkasidki nende mured nagu nõiaväel iseenesest lahenema. Mulle öeldi, et korgijoogi asemel olevat olnud hoopis kanep. Osakonnajuhataja läks lausa närvi kui hakkasin küsima, kuhu on jäänud õige analüüs, millest mulle varem teatati. Ta ei lubanud vaadata kabinetisalvestisi, kust saanuks näha tegelikult aset leidnud tegevust (hiljem selgus, et salvestus on millegipärast hävitatud). Ta ei lubanud mul ka rääkida töötajaga, et asjas vähegi mingit selgust saada. Mõni aeg hiljem hakkas üks täiskasvanud mees meelitama minu alaealist tütart oma kodunt lahkuma. Meelitused käisid koos armastuse kinnitamise ja abiellumise lubaduste andmisega. Olin väga vastu. Minu tollal 16-aastane tütar hakkas lasteliidu kaudu huvi tundma, et kas alaealine võib kodunt ära minna. Muidugi sai ta vastuseks, et nii teha ei tohi. See minu tütart enda juurde meelitanud täiskasvanu käis aga ikka peale. Ta soovitas tütrel minna politseisse ja küsida, mida ema võib teha ja mida ei või. Ta oli millegipärast ette kindel, et minu tütrel lubatakse politseijaoskonnas kodunt ilma ema loata ära minna. Ja nii kummaline kui see ka ei tundu, just nii läkski. Hoopis teise piirkonna noorsootöö politseiametnik. ütles, et 16-aastane võib ilma ema loata kodunt välja kolida. Veel ütles politseiametnik, et kui ema sellega ei lepi võetakse temalt vanemaõigused ära. Tütar sai 17 ja läkski kodunt minema. See teda meelitatanud täiskasvanud mees teda rohkem enam koju tulla ei lubanud. Tütar küll tahtis tulla. Tihti kirjutas et on mures minu tervise pärast, aga see mees ei lasknud tal ikkagi tulla. Minu tütar näis samal ajal olevat väga hirmul. Minu tütar on olnud alati väga töökas. Igal suvel tegi tööd ja teenis endale raha, kas poes müüjana või maasikapõllu peal. Ta oli sunnitud toidupangas toiduabi järel käima. Kokku saades ütlesin, et ootan teda koju tagasi. Tema ütles mulle aga läbi pisarate: „ jäta mind, saa aru, et sind nii võidakse kinni panna!" Mulle sai siis selgeks, et minu tütar on sattunud kurjategijate mõju alla. Teda sunnitakse nendega olema ähvardusega, et muidu võetakse tema emalt vanemaõigused ära. Teda hirmutati, et mulle tehakse rängalt liiga, kui ta koju tagasi tuleb. Ja nii ta ei saanudki kunagi tulla minu juurde, sest kartis, et siis pannakse mind kinni. Pöördusin kohtusse, et minu tütre suhtes kehtestatakse tema kodunt ära meelitanud täiskasvanud mehe suhtes lähenemiskeeld.. Kohtunik aga venitas asja arutamisega seni, kuni tütar sai täisealiseks. Kohtumenetluse kestel üritas see täiskasvanud mees viia minu ikka veel alaealist tütart välismaale. Algul ettekäändega, nagu oleks talle keegi seal võlgu ja tüdruk peab kaasa tulema. Siis ilmus silmapiirile minu tütart kodunt lahkuma õhutanud politsei noorsootöötaja tuttav või sõbranna, kes valetas alaealisele et tegeleb modellindusega ja ta on modelliagentuuri esindaja, mis polnud sugugi tõsi. Tütar jäi väga kõhnaks. Koolis tekkisid puudumised ja halvad hinded. Kui sekkusin ja püüdsin oma tütre allakäiku takistada saatis politseiamet minu kohta lastekaitsele, linnavalitsusele, vallale, kohtule, valeliku informatsiooni, nagu oleksin mina oma tütre suhtes vägivaldne. Minu avaldust Kliinikumis toime pandud kuriteost ( et võltsiti analüüsi andmeid) menetlema ei hakatud. Politseijaoskonna töötaja ütles selle kohta mulle, et organism toodab ise „korgijooki“ ( GHB). Saadeti teade, et ema on tütre sõnade kohaselt tema suhtes vägivaldne. Küsisin tütre käest, et mida see tähendab. Ta ütles, et ei ole nii väitnud Ta isegi kirjutas ,et soovib valeteate koostanud politseiametniku vastuvõtule, kuid vastust ei tulnud. Pärast minu tütart sunniti ikkagi valetama et nagu oleks mina olnud vägivaldne. Selle vale info pärast jäi minu tütar jätkuvalt narkootikumide tarvitajate mõju alla. Tütrel tekkisid hirmudest lausa tervisehäired. Kui hakkasin politseilt nõudma valeandmete parandamist, siis politsei andmebaas muutus. Nüüd oli politsei oma andmebaasis teinud minust vaimselt haige inimese. Sinna tekkisid mulle täiesti arusamatul moel sellised juhtumid, et vägisi tuleb nutt kurku. Nad isegi ei austa lahkunuid. Mõtlesid välja juhtumi, nagu oleksin mina helistanud 2015 politseisse ja teatanud, et minu isa rünnati. Aga püha müristus, minu isa suri juba 2009. aastal. Kurjategijad üritavad iga hinna eest varjata GHB analüüsi, sest kellelt muult, kui kindlasti nendelt läks kliinikumi palve GHB analüüsi mitte väljastada, vaid valetada see kanepiks. Minu avaldus minu alaealise tütre kodust ära meelitanud täisealise mehe peale, et ta kallutab alaealist narkootikumide tarvitamisele isegi ei registreeritud. Mingil moel siiski korraks algatati justkui kriminaalmenetlus, aga samas see nö välgukiirusel ka kohe lõpetati. Mulle sellest mitte midagi ei teatatud. Sain teada täiesti juhuslikult. Vaatamata sellele, et figureerisin selles asjas kui kannatanu mulle kogu toimikut ei näidatud. See situatsioon aga, kus minu alaealine tütar joodeti purju ja anti talle siis sisse mingit narkootilist ainet (et ta ei mäletanud pärast üldse, mis temaga tehti või toimus) jäeti kriminaalasjast üldse välja. See on seda kummalisem, et tütrel oli seesuguseid talle vägisi tekitatud) mälukaotusi korduvalt. Ma ei oska sellest muud arvata, kui et terve hulk inimesi (sealhulgas arste, noorsootöötajaid ja politseiametnikke on huvitatud kuritegevuse varjamisest. Läbi prokuratuuri palusin et uuritakse, miks kliinik varjab GHB analüüsi ja väljastab võltsitud tulemusi. Algul prokuratuur nõustus minuga, et see tegevus on pahatahtlik ja palusid politseil see lugu välja selgitada . Aga juba järgmises kirjas teatas ka prokuratuur, et ei ole alust mitte usaldada politsei tööd . Ma ei tea, mida politsei prokuratuurile kokku valetas aga õige see olla ei saa. Siis tuli minule politseist hoopis niisugune õudne vastus, et tütar räägib, et olen pekstnud teda. Mul polnud võimalust otsida abi lastekaitselt, sest politsei saatis ka sinna ja linnavalitsusele ja vallavalitsusele et olen vägivaldne ja alaealine jääb elama talle vähetuttava täiskasvanu mehe juurde. Ma ei teadnud enam mida teha, hakkasin pöörduma igale poole. Aasta pärast siiski algatati kriminaalasi. Kuid ka selle menetlemine lõpetati mulle teatamata kibekiiresti. Ignoreeriti väga olulist fakti, et alaealine joodeti täis ja siis anti talle mingit narkootikumi, et mälu kaoks. Kirjutan seda kõike eesmärgiga inimesi hoiatada selle eest, mis nendega võib meie tänapäevases ühiskonnas juhtuda, ilma et nad ise midagi valesti teinud oleks. Siiski minus säilinud veel ka natuke lootust. Äkki keegi ehk on nõus ja valmis aitama sellesse loosse austa ja õiglast selgust looma. Võib-olla on võimalik selles õuduses veel siiski midagi muuta. e-mail: ksjuha9@hot.ee Lugupidamisega