pärand

. 27.04.2008 17:13 (17 aastat tagasi)

Kõikide oma pärimisalaste küsimustega pöördu notari poole. Eestis lahendavad pärimisasju ainult nemad, seega on nad kõige pädevamad pärimisalasal nõustama. Notari konsultatsioon on tasuta. Võta ühendus pärandi avanemise koha notariga (kui pärandaja elas ja suri Viljandis, siis Viljandi notariga, kui nt Raasiku vallas, siis Tallinn notariga). Notaribüroode kontaktandmed ja lahtioleku ajad leiad Notarite Koja kodulehelt www.notar.ee.

no mida 27.04.2008 17:59 (17 aastat tagasi)

ei nii ikka küll ei saa! Selline tingimuslik loobumine ei ole pärimisseaduse järgi lubatud. Kui pärija loobub, siis astuvad tema asemele tema pärijad (st tema lapsed). Aga kui pärijal kangesti soov, et tema osa kellegi teise lapsele läheks, no eks võtku siis pärand vastu ja tehku kinkeleping sellele lapsele. Aga jahh loobumisest tuleb muidu anda teada notarile (notar annab selleks mingi tähtaja)

kuidas 27.04.2008 18:35 (17 aastat tagasi)

küsin seepärast, et selline asi seisab hetkel ees. Kuan testamenti teha pole enam võimaalik tervislikel põhjustel, aga eelnevealt oli kokkulepe, et pärijateks jävad minu õda ja õe laps. kuna eelnevalt on praegune pärandaja pärinud oma vara minu õe isalt, kes ei olnud minu isa ja seetõttu oleks õiglane kui mina pärimisel ei osaleks. Mida siis teha?

hmm 27.04.2008 20:19 (17 aastat tagasi)

saan aru et pärandaja sinu kasuisa? Soovitan küll mõelda, enne kui pärandist loobud. Ja ma ei saa aru, miks peaks olema ebaõiglane pärandi vastuvõtmine. Kuigi jahh kõige mõttekam ikka vastuvõtmine ja siis kinkelepinguga kellegile teisele.

kuidas 27.04.2008 20:30 (17 aastat tagasi)

minu isa on ei tea kus ja ei tea kes! ema abiellus mehega, kellest sai minu õele isa. minu kasuisa ütles alati et üde on tema ainus pärija, tema ainus tütar. mina olin tönulik sellegi eest eyt ta mind kasvatas! kasuisa suri ootamatult ja pärijad olid siis nagu ema ja poolõde. Kuan oli junagunii selge,et kuangi jääb kõik õele siis võttis ema pärandi vastu. Nüüd on ema raskes seisus ja arstid ei anna elulootust. Ema mees ei olnu dminu isa, ega olnud mind ka lapsendanud. tahan austada ema ja kasuisa soovi ja käituda nii, et ei teeks õigele pärijale liiga. Mida pean tegema?

query 27.04.2008 21:00 (17 aastat tagasi)

Siis on ju kõige lihtsam lihtsalt loobuda pärandist, ja sel juhul ongi pärijaks sinu õde. Ja tema lapsed on tulevikus omakorda tema pärijateks. Või eks see on siis juba õe otsustada, mis tulevikus saab.

kuidas 27.04.2008 21:01 (17 aastat tagasi)

aga kui mina loobun sis ka sminu lapsi ei loeta pärijateks?

. 27.04.2008 22:09 (17 aastat tagasi)

Esiteks, kui räägid oma kasuisa pärimisasjast, siis kas oled üldse tema pärija? Kas ta lapsendas su? Kui ei, siis ei ole sina tema seadusjärgne pärija. Soovitan veelkord - palun pöördu notari poole - leppige esmalt kokku konsultatsiooni aeg, kokkulepitud ajal minge teiste asjasse puutuvate isikutega samaaegselt notari juurde, võtke kaasa dokumendid (pärandaja surmatunnistus, oma sugulusttõendavad dokumendid), olemasolevad dokumendid pärandajale kuulunud vara kohta. Notar tutvub olukorraga (vaatab dokumente, küsib täiendavaid küsimusi) ning siis nõustab teid - kuidas pärimismenetlus välja näeb, kes on sinu kasuisa pärijad (kellel kui paljule õigust on), mida tähendab pärandi vastuvõtmine, mida sellest loobumine. Kuulab, kuidas teie tahate, et pärandvara jaguneks, selgitab, kas see on võimalik ning kui, siis mida peab selleks tegema.

eelmisele 27.04.2008 22:16 (17 aastat tagasi)

enne vastuse kirjutamist võiksid siiski teema ja eelmised postitused läbi ka lugeda! küsimus ju ongi, et kuidas saab loobuda ja nagu mina aru sain ssi kadunukest veel pole, vaid inimeen muretseb et ei tekkiks probleeeme

query 28.04.2008 09:34 (17 aastat tagasi)

Lisaks ei ole juttu kasuisalt pärimisega, vaid emalt pärimisest on jutt. ja ema pärijaks on küsija kohe kindlasti.

n31 28.04.2008 13:00 (17 aastat tagasi)

Kui loobud pärandist, siis ongi sinu õde ainuke pärija. Sinu lapsed ei astu pärimises sinu asemele kui sina loobud. Meil ka ema suri, 3 pärijat - isa, õde ja mina. Meie õega loobusime ja isa päris kõik, meie lapsed küll meie asemele ei saanud. Asemele asumine on siis kui õige seadusejärgne pärija on surnud.

kuidas 28.04.2008 14:30 (17 aastat tagasi)

tänan

haidi 29.04.2008 21:28 (17 aastat tagasi)

sina pärid ju ema järelt ja kas tõesti sul pole emalt midagi pärida? Ei saa sinust aru, nii lahke ei tasu olla

. 29.04.2008 21:43 (17 aastat tagasi)

Pärandist loobumine on üks asi (loobumise korral on pärima õigustatud see isik, kes oleks pärinud siis, kui loobuja oleks surnud enne pärandi avanemist), pärandi mitte vastuvõtmine on teine asi - sellisel juhul jaguneb lihtsalt pärand nende vahel, kes pärandi õigeagselt vastu võtsid. Seega n31 poolt toodud näite korral kui sureb naine, kelle seadusjärgseteks pärijateks on tema abikasa ning kaks last. Kui üks laps loobub pärandist, st esitab notarile avalduse loobumise kohta, on tema osa õigustatud pärima tema alanejad sugulased ehk tema lapsed. Kui pärandi võtab vastu vaid pärandaja abikaasa, kuid lapsed pärandit vastu ei võta (ega ka loobu sellest), pärib kogu pärandi juurdekasvuõiguse alusel pärandi vastu võtnud pärija ehk abikaasa. Seega sai n31 lihtsalt asjast valesti aru (tema oma õega mitte ei loobunud pärandist, vaid lihtsalt ei võtnud seda vastu) või rikkus antud asja menetlenud notar jämedalt seadust kui jätis n31 lapse(d) pärimisest lihtsalt kõrvale.

q 29.04.2008 21:56 (17 aastat tagasi)

tegelikult ei saanud n31 midagi valesti aru. Olen ise ka samasuguses situatsioonis olnud, ja tegemist oli nimelt loobumisega. Ja pärimisõigus ei läinud edasi loobuja lastele, kuigi need olid täiesti olemas, vaid jagunes teiste pärijate vahel.

. 29.04.2008 21:58 (17 aastat tagasi)

Palun q viita seaduse sättele, mille kohaselt sellisel olukorras (pärima õigustatud isik loobub pärandist, tal on olemas alanejad sugulased) sinu jutu kohaselt ei teki pärima õigustatud isiku lastel pärimisõigust.

haidi 29.04.2008 22:11 (17 aastat tagasi)

sina pärid ema surma korral ikkagi ema järelt ja kui sa loobud, siis loobud laste kasuks. Miks sa muretsed? Sinu emal on ju ka abielus olles vara tekkinud. Ei loe, et see mees oli su kasuisa. Hakkad ju ema järelt pärima. Ära unusta, et sul on lapsed ja juba nendele mõeldes ma ei loobuks oma osast.Eelnev kommentaator on väga asjalik, kui on piisavalt selgelt asjast kirjutatud, tänud talle.

kuidas 30.04.2008 06:57 (17 aastat tagasi)

minu poolt pärandi vastuvõtmine oleks ebaõiglane! mees kellelt ema kogu vara päris on andnud kodu minula ja mu emale, emaga ta abiellus, kuigi sel aal peeti lastega tüdrukuid häbiasjaks. mees on mu poolõe isa aj kuni kasuisa surmani oli kogu vara tema niomel, nüüd on ema nimel, kuna meil oli see teada, et mees pärandab oma vara vaid oma tütrele ja talihtsalt ei jõudnud teha testamenti, nüüd on hema seisus kus ta samuti pole enam suuteline testamento tegema. loobumine või pärandi mittevastuvõtmine- tähendab, võimalus on olemas Lihtsalt ei taha olla ebaõiglane sele mehe tütre suhtes, kes mind on kasvatanud ja koolitanud tänan

q 30.04.2008 14:08 (17 aastat tagasi)

. , 29.04.2008 21:58 nõuab seadusesätet. Ei oska viidata, kuna pole jurist. Aga praktikas on notar vormistanud asjad just nii nagu kirjutatud. Millisele seaduse punktile sealjuures tugines, ei küsinud. Fakt oli see, et üks lastest loobus (tal oli muide 4 last), ja pärand jaotati abikaasa ja loobuja õe-venna vahel. Kas peaks arvama, et notar ei tunne oma tööd või pahatahtlikult jättis teavitamata?

haidi 30.04.2008 18:24 (17 aastat tagasi)

minu arvates on inetu, et see mees ainult oma lapsele mõtleb. Teil oli ju üks pere, kus kasvasid eri isade lapsed. Ja nüüd ei taha sa midagi. Mida sa oma lastele ütled, kui nad pärivad, mis vanaema meile jättis... Kui kasuisa oleks tahtnud 100% sind ilma jätta, oleks ta võinud testamendi teha. Ja tema tütar oleks saanud isa surma korral ka osa tema varast. Praegu on jutt ikkagi sinu emast ja tema lt päritava vara suhtes. Ole mõistlik! Mis suhtes oleksid ebaõiglane, seleta lähemalt!

kuidas 1.05.2008 06:30 (17 aastat tagasi)

kasuisa hukkus avariis ja polnud siis veel nii vana et testamenti teha. aga juba siis oli sellest juttu, et tema vara pärija on ta ainus tütar, sest see oli nende suguvõsa varandus mitmendaid põlvesid pidi. Mind sinna suguvõssa ei loetud. nt koosviibimised mida iganes selels suguvõsas peeti siis ainult oma suguvõsaga ja meilt köisid, isa ema ja mu õde seal. Minu meelestoleks ebaeetiline trügida teiste inimeste varanduse kallale.

q 1.05.2008 12:35 (17 aastat tagasi)

Ebaeetiline oli antud juhul kasuisa käitumine. Karistada last perekonnast väljajätmisega selle eest, et tal oma isa polnud on ikka äärmiselt küüniline ja jõhker.

kuidas 2.05.2008 07:44 (17 aastat tagasi)

kasuisa ei lapsendanud seda last, ütles seda kohe nende abilelludes aj lapse emale ja et kõik mis ta võimaldab on toit, katus peakohal ja riided seljas kuni saab 18a täis. et minul on kusagil oma isa, kes peab mu eest hoolitsema. Sel ajal olid ju lahutused ja vallaslapsed häbiasi ja ma saan väga hästi kasuisast ja ta suguvõsast aru. tema sugulased soovitasid mind koguni lastekoduse anda, et perele kunagi häbi ei teeks. kasuisa ei oonud nõus, et mind lastekodusse anda. nüüd on asjaolud muutunud. Mitmed kasuisa sugulased on vajanud minu abi, mu pojad on teinud neile soodustusi oma erialaste teenete osutamisel ja nüüd nad ei ütle enam mu kohta midagi. Lihtsalt meil on erinev suhtsusseltskond. Ei taha olla väiklane ja nüüd hakata neile ära tegema....

q 2.05.2008 20:22 (17 aastat tagasi)

tõtt öelda seda lugu kõrvalseisjana lugedes, ei näe küll ühtki põhjendust, miks sa sellest pärandist pärast aastaid, aga võibolla ka aastakümneid, kestnud vaimset terrorit peaks loobuma. Minu nägemuse järgi on sinul selle pärandile täpselt samapalju õigust kui su poolõel. Võta seda kui hüvitist röövitud lapsepõlve eest. Sest ära üritagi siin väitma hakata, et sa lapsena sellise olukorra õnnelik ja tänulik olid. Pigem olid sa ikka väga sügavalt õnnetu ja kannatasid sellise kohtlemise pärast väga. Eeldan, et sa olid siis alles üsna väike, sest teismelisele selline ajupesu nii hästi poleks külge hakanud. See tänulikkuse jutt kasvatamise eest on samuti ilmselt kasuisa ja ema poolt sulle pähe taotud muinasjutt, sest see kui lapsele võimaldatakse söök ja peavari, ei ole kasvatamine. Ei näe küll mingit õigustust kasuisa sellisele käitumisele. Julm ja südametu inimene. Milles siis laps süüdi oli, et teda niimoodi karistati?

kuidas 3.05.2008 07:02 (17 aastat tagasi)

õnneks ema tervis veidi paranenud nüüd ja ta kirjutanud haiglas nootari abil testamendi.

q 4.05.2008 10:03 (17 aastat tagasi)

õnneks....? Tundub, et su kasuisa ja ema olid ikka tõelised koletised, kuna neil on nii hästi õnnestunud sind maa sisse trampida ja sinu eneseuhkus pihuks ja põrmuks teha.

kuidas 4.05.2008 12:42 (17 aastat tagasi)

tegelikult ei olnud kasuisa surmast veel aastat möödunud ja seega oli nii ema kui ka õe poolt pärand veel ametlikult vastu võtmata siis oleks sellest tulnud väga segane lugu niigi, nüüd aga kinkis ema kogu kupatuse õele. Ema täitis oma kohust ja kunagi mehele antud lubadust. Ja ma ei mõista, miks pidanuks võõras mees mind kasvatama, olen selle eest mida ta mulle võimaldanud on tänulik nii emale kui ka temale vist küll elu lõpuni. Ka poolõele pean tegelikult ju tänulik olema, sest sain ju väga palju tema arvelt. Kui mind poleks olnud, oleks õel vanemad õele saanud palju rohkem pühenduda ja võimaldada. Võlgene ju oma olemasolu ja terve elu neile inimestele!

kuidas 4.05.2008 13:03 (17 aastat tagasi)

tegelikult ei olnud kasuisa surmast veel 10 aastat möödunud ja seega...

q 4.05.2008 18:35 (17 aastat tagasi)

Tule taevas appi, muud pole küll siin öelda. Sa oled ikka täielikult põrandakaltsuks kasvatatud, kelle peal jalgu pühiti.

aga 4.05.2008 21:53 (17 aastat tagasi)

minu meelest käitub teemategija siiki väga õiglaselt

eugenia 5.05.2008 08:54 (17 aastat tagasi)

kui ma sünnin , ei ole ma võlgu vanematele, vaid vastupidi. Olen võlgu oma lastele, keda mina kasvatama pean. Igaühe enda otsustada, mida teha, aga tahan veelkord öelda, et kas tõesti ei olnud sul oma emalt midagi pärida. Kes oli siis ema sellele mehele- kas teenija??? Ja sa ei taha mitte midagi??? kes sina siis oled oma emale??

h 5.05.2008 08:55 (17 aastat tagasi)

testamenti võib igas vanuses täiskasvanu teha!!

juhtub 5.05.2008 10:43 (17 aastat tagasi)

ei imesta kui lastel tehti vahet kui üks oli naise sohilaps ja teine seaduslikust abielust sündinud seaduslik laps. isegi siis on vanemad laste vahel vahet teinud, kui olid kaksikud ja teine poiss, teine tüdruk. pojukest hoiti ja hellitati ja plika oli nagu põlatud selles peres ja ometi olid mõlenad vanemad haritud inimesed. selles peres lõppeski lugu nii et tüdruk läks 15 aastaselt,ebbe põhikooli lõpupidu noori otsa. Eksamid tegi ära ja hinded olid korras, paremad kui vennal ja ju vist tekkis mingi arusaamatus, et miks ta venda ei aidanud.. hommikul oli sisi plika end poonud oma kodus ja saadeti politsei poolt lahangule, päeva teisel poolel olid aga vanemad kenasti poja lõpuaktusel, nagu polnuks midagi juhtunud ja keegi ei uskunud ka et tütrekest neil enam pole. Direktor kutsus tüdrukut lõputunnistuse järele ja kui klassijuhataja küsis tütre koha siis ema vastas et ei tulnud..

q 6.05.2008 16:05 (17 aastat tagasi)

Eugeniaga nõus, laps ei ole kunagi süüdi selles, mismoodi ta siia ilma on saanud. Ja seetõttu ei olegi selline vahetegemine kasuisa ja ema poolt mitte millegagi õigustatav. Kui kedagi taheti karistada, siis ehk seda ema, aga lapse seljas niisugune jaluli trampimine on ikka väga jõhker. Ja sellisele emale, kes oma lapsega nii käitub ja laseb ka kasuisal last niimoodi terroriseerida, ei ole mitte mingit vabandust.

aga 7.05.2008 09:41 (17 aastat tagasi)

no eks 50 aastat tagasi oli üks vallaslaps ikka väga suur häbiasi, neid narriti isegi koolis seepärast. loomulik siis ju et ema teda põlgas ja oli tänulik mehele, kes ta koos vallaslapsega õles korjas...

q 7.05.2008 12:44 (17 aastat tagasi)

Loomulikku pole siin midagi. Õige ema nüüd küll oma last omaenda pattude eest ei põlga. Selline ema küll mingit austust ei vääri.

kuidas 9.05.2008 08:14 (17 aastat tagasi)

ema oleks tahtnud aborti teha, aga mingid probleemid tekkisid ja seetõttu ma sündisingi seda on mulle terve elu ette heidetud, et olen ema elu ära rikkunud.

to q /awe 11.05.2008 15:35 (17 aastat tagasi)

kui mulle keegi terve elu räägib,et ma ei kõlba kuhugi,siis selle kättemaksuks ma küll inimese vara ei himusta,pigem ütlen kõigest ära ja näitan et olen ise suuteline elama ja minu lapsed pärivad selle mis minul on neile anda,mite selle mis ma oleksin võinud neile anda kui küüned omapoole oleksin hoidnud.ma loobusin ka pärandist(maja ja 3h maad),sest kui mind polnud neile vaja siis minul pole nende vara vaja ja veelvähem on seda mu lastel vaja.elus tuleb läbi minna oma jõudutega mitte vara ja raha najal