Teemade kronoloogia
ost-müük
hmmm 15.09.2008 14:18 (16 aastat tagasi)
Kujutage ette järgnevat olukorda - läheb klient ehitustarvete poodi, tahab osta mingisuguse koguse põrandamaterjali mingisuguse firma nimele makstes hiljem ülekandearvega. Ise on ta lihtsalt selle firma töötaja. Läheb sellise sooviga ilma igasuguse paberita. Nüüd see, kes müüb, tahab sellise kliendiga sõlmida käendulepingu, tagamaks ostuarve maksmist, kus kaup on eelnevalt kätte saadud. On see reaalne ja juuridiliselt korrektne ja omab juriidilist jõudu, olukorras, kus põhivõlgnik ei teadnud kohapealsest käendulepingu sõlmimise nõudest müüja poolt?
? 15.09.2008 14:30 (16 aastat tagasi)
Ma ei saa hästi probleemist aru... Firma tahtis osta, pood oli nõus küll müüma, kuid ostuhinna tasumise tagamiseks soovis käenduslepingut. Mis siin siis imelikku on? Ostu-müügileping on ostumüügileping, käendusleping on käendusleping. Miks nad ei peaks olema korrektsed ja juriidilist jõudu omama? Ükski seadus ei sea nõuet, et võlgnik peab olema tedadlik sellest, et keegi tema kohustuse täitmist tagab. Korrektne ei oleks asi siis, kui emba-kumba leping oleks sõlmitud pettuste või ähvarduste teel, kui leping oleks sõlmitud kasutades ära ühe poole abitut seisundit, oleks sõlmitud teovõimetu isikuga. Sinu jutust seda ei nähtu. Müüja ju ei sundinud füüsilist vägivalda kasutades tolle firma töötajat käenduslepingut sõlmima, ei jootnud teda enne purju või narkouima - lihtsalt teatas, et jah, firma x saab kauba võlgu osta küll, kuid vaid siis, kui sina Jüri/Mari arve tasumist känedad.
??? 15.09.2008 16:32 (16 aastat tagasi)
to?, kui sina ? täidad lihtsalt käsku, ostad kellegile midagi, antud kontekstis oma tööandjale näiteks, tingimusel, et asi kätte juhul ülekandearvega maksmise korral käenduslepingu sõlmides lisaks ostu-müügilepingule, kus on tingimuseks nõudeõigus käendaja vastu pankroti, likvideerimise jms korral...kas sina kirjutaks alla? Küsimus-mis oleks parim võimalikest lahendustest sellise ostu korral firma nimele ülekandearve korral, et tagada müüjale arve tasumine ning käsu täitja suhtes ei tekiks sellist nõudeõigust..sest kunagi ju ei tea, mis võib juhtuda.
? 15.09.2008 16:47 (16 aastat tagasi)
??? kirjutis on kahjuks väga segane. Kas tahad teada, et kas mina töötajana oleksin nõus sellises olukorras oma tööandja kohustusi käendama? Ei, loomulikult mitte. Kui mina oleksin selle töötaja asemel, siis oleksin ma poe sellise tingimuse peale jätnud tehingu tegemata ning oma tööandjat informeerinud, et pood ei ole nõus võlgu müüma. Selles, mis tingimustel pood oma kaupa müüb, kehtestab iga pood ise. Arvestades praeguseid majandusolusid ning seda, kuidas kõiksugu kinnisvara arendajad ja ehitusfirmad pankrotiäärel on, pole ju midagi imestada, kui ehitustarvete poed ei müü kaupa võlgu. Õigemini, müüvad võlgu vaid siis, kui saavad lisatagatisi. Kuid hmmm küsis ju midagi muud, nimelt seda kas käenduslepingu sõlmimine on korrektne ja omab juriidilist jõudu. Vastus on juba eelpool kirjas - kui toda töötajat ei sunnitud lepingut sõlmima relvaähvardusel, teda ei joodetud täis, et lepingule allkirja saada, siis on ka leping kehtiv.
hmmm 15.09.2008 16:59 (16 aastat tagasi)
Loomulikult ei ole käendusleping ju keelatud, lepinguid võib sõlmida igasuguseid, see on selge! Aga kas see ka poolte suhtes mõistlik on-kellele on,kellele mitte. Milline oleks parim lahendus...kas ei peaks sellise ostusoovi korral (nimelt ülekandearve puhul tagant järgi)mitte põhivõlgnik garanteerima ostuarve tasumist mõningase dokumendi näol enne kui ta saadab kellegi firma nimel toiminguid tegema käenduslepingu tingimustes?
hmmm 15.09.2008 17:06 (16 aastat tagasi)
loomulikult on see viis sulide ees, kes nö. ostavad x firma nimele x isiku näol, sooviga ülekandearve näol tagant järele. Aga mis saab heausksetest inimestest, kes on saadetud tühjade kätega sellist tehingut tegema? Kas poleks korrektne tegeliku ostja (arve maksja ja asja tegelik omandaja) kaasaantav mingisugune garantii, et ta tõepoolest volitas x isikut oma firma nimel sellist tehingut tegema ja tasub ostuarve? Ja kui siis, millise nimetusega dokument nimelt, mida praktikas kasutatakse ja mis on usaldusväärne?
? 15.09.2008 21:44 (16 aastat tagasi)
Rõhutan veelkord - tegemist on kahepoolse suhtega. Üks firma X soovib osta firmalt Y kaupa. See, mis tingimustel nad tehingus kokkuleppele jõuavad, sõltuvad vaid ning üksnes nende kokkuleppest. Nii nagu on inimesi erinevaid, on ka kokkuleppeid erinevaid. Kõik sõltub ju olukorrast. Üks pool ütleb oma nägemuse tehingust, omad tingimused ning teine pool otsustab, kas talle need tingimused sobivad või mitte. Kui ei sobi ning tingimustes kokkuleppele ei jõuta, siis lihtsalt tehingut ei sõlmita. Seega pole mingit mõtet jahuda teemal "heauskne inimene, kes on saadetud tühjade kätega tehingut tegema". Pood esitas omad tingimused, kui need ei ole kliendile vastuvõetavad, siis peab järelikult klient poega läbi rääkima ja üritama talle sobivate tingimusteni jõuda või otsima omale lihtsalt teise poe, kust ollakse nõus talle kaupa müüma nii nagu tema seda tahab. Praktikas kasutavad poed sellist diili - et ostja saab kauba, ning samaaegselt tasub ka selle eest - kas sularahas või näiteks krediitkaardiga. Kui on suuremad ja usaldusväärsemad kliendid võivad poed võimaldada arvega tasumist - klient saab kauba ja saab arve ning kohustub arve tasuma sellel märgitud kuupäevaks. Sealjuures võib pood eelnevalt nõuda kliendilt näiteks kinnituskirja (jah, meie firma X ostame teilt kauba sellises vääringus ning kohustume selle eest tasuma teie poolt väljastatava arve alusel). Kuivõrd ehitustarvete poodides tehtavad tehingud ei ole eriti suured, siis rohkem teisi variante praktikas ei kasutata. Mis ei tähenda, et poed ei võiks hakata neid kasutama, millal iganes nad seda otsustavad. Poed võivad nõuda käendusi, kinnisvaratagatist (enda kasuks mõnele kinnisasjale hüpoteegi seadmist), mingit muud liiki panti, pangagarantiid, akeditiive, mida iganes.