Arve aegumine

A 21.08.2014 15:16 (10 aastat tagasi)

Aegumisele tuginemiseks piisab kirjast. Samas ei tundu praegu tegemist olevat aegunud nõudega, vaid see nõue peaks aeguma alles 01.01.2015. TsÜS § 147 lg 3 Kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada.

B 21.08.2014 23:39 (10 aastat tagasi)

ei ole aegunud, pead maksma. Kui arvad vastupidist, siis saada kiri inkassole ja nemad kaevaksu sind sisi kohtusse. Seal vaidletegi edasi, aga eelmainitud TSÜS i järgi on see sissenõutav.

Rasmus 22.08.2014 01:22 (10 aastat tagasi)

On ju aegunud. Arve muutus sissenõutavaks arve esitamisega, eh siis seadusest lähtuvalt 2011.01.01. Aegmine 3 aastat on 2014.01.01!??? Nõue muutub sissenõutavaks kohe peale arve väljastamist !?

Rasmus 22.08.2014 01:25 (10 aastat tagasi)

lisan viite: http://www.krediidihaldus.ee/news/?newsgroup_id=4&id=8

A 22.08.2014 08:59 (10 aastat tagasi)

Täpsusta, millal on arve väljastatud, millal aga oli selle tasumise tähtaeg. Kirjutad, et arve jäi tasumata 2010, samas märgid, et tasumistähtaeg on 2011/06/21. Juhul, kui õige on viimane tähtaeg, siis algab nõude aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg 3 järgi 2011. a lõppemisest s.o 01.01.2012, 3-aastase aegumistähtaja viimane päev on 31.12.2014 ning nõue on aegunud alates 01.01.2015.

Rasmus 22.08.2014 10:03 (10 aastat tagasi)

Arve välja kirjutatud 2010.18.12 ja tasumine oli 18.06.2011. Arve aegumine algab arve väljakirjutamise aastast ju? Tasumistähtaeg pole oluline. Ideepoolest võib arve väljastaja nõuda arve või selle osa tasumist ka enne arvel näidatud makseaja saabumist. Näide krediidihalduse lingilt: Näiteks kauba transportimise alusel 01.02.2010 esitatud arve aegumistähtaeg algab 01.01.2011 ning nõue aegub 01.01. 2014. Kommentaar?! Tahan asjas selgust saada- A poolsed väited on väga teretulnud, asjaga kodus vähemalt vist!

A 22.08.2014 13:12 (10 aastat tagasi)

TsÜS § 147 lg-s 3 sätestatud erireeglite eesmärk on parandada selliste võlausaldajate positsiooni, kellel on palju võlgnikke seeläbi, et võimaldades neil pidada lihtsustatult arvet kõigi nõuete täpse sissenõutavuse üle (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Tsiviilseadustiku üldosa seadustiku seadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura. Tallinn, 2010, lk 480.) Seega kuna erireegli eesmärgiks on võlausaldajate positsiooni parandamine, siis ei tohiks seda rakendada vastupidi - võlausaldaja positsiooni halvendavalt. Aegumise alguse üldreegli kohaselt (TsÜS § 147 lg 1, lg 2) Aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega ning nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka lg 3 esimene lause näeb ette, et kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. VÕS § 82 lg 7 järgi kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Seega on aegumise kulgemise alguskuupäeva määramisel eelkõige oluline see, millal saabus selle kohustuse täitmise ehk arve tasumise tähtaeg. Kui arvel on märgitud tasumiseks kindel tähtaeg, siis ei saa võlausaldaja nõuda selle tasumist enne tähtaja saabumist. Riigikohus on lahendis 3-2-1-95-08 p 11 märkinud, et "TsÜS § 147 lg 3 (mis reguleerib eelkõige kokkulepitud lepingulise tasu maksmise nõude aegumist) teise lause kohaselt, kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Kolleegiumi arvates tuleb nimetatud teise lause osa "muutub sissenõutavaks arve esitamisega" mõista nii, et nõude sissenõutavus peab olema seotud arvete esitamisega." Seega tuleks hinnata, mismoodi oli tasumine ja tasu sissenõutavaks muutumine sätestatud lepingus, samas praegusel juhul kirjalikku lepingut ei olegi. Olukorras, kus arve väljastatakse ühel aastal, selle tasumise tähtaeg saabub aga teisel aastal, siis on üsna vaieldav, kas kohaldada tuleks TsÜS § 147 lg 3 esimest või hoopis teist lauset, kuna olenevalt kohaldatavast sättest erineb aegumistähtaja algus terve aasta võrra. Arvestades, et erand on kehtestatud lähtuvalt võlausaldaja huvidest, siis pigem toetaks ka võlausaldajale soodsamat positsiooni, mille puhul aegumist arvestatakse esimese lause kohaselt alates 01.01.2011, vastasel juhul (teise lause kohaldamisel)kujuneks aegumistähtaeg lühemaks, kui on üldine 3-aastane aegumistähtaeg. Kuna tasunõue muutus sissenõutavaks alles 21.06.2011, siis saabuks üldine aegumistähtaeg 21.06.2014, TsüS § 147 lg 3 esimesest lausest tuleneva erireegli järgne aegumistähtaeg aga 31.12.2014.

Rasmus 22.08.2014 14:27 (10 aastat tagasi)

Super! Tänud, vähemalt asjatundlik info. Ebasünnis küsimus, kuid kuna nõue on tõesti väga vana ja ei sooviks tasuda... Kas on mõni JOK nipp, kuidas saaksin venitada inkassoga suheldes käesoleva aasta lõpuni, et saaks 100% garantii nõude aegumisele tuginemiseks? Ilmselgelt nendega suhtlemine peatab aegumise? Saan aru, et iga hinna eest peaksin ka vältima kohtumenetluse algust!? Kas skeem, kus inkassoga suheldes annan "lubaduse" tasuda nõue kuu aja jooksul(mis peataks aegumise kuuks ajaks) ja siis juba telefoni teel leelotaks edasi(mitte kirjalikke veklseid välja andes) aaasta lõpuni, kas see looks pinnase 2015 jaanuaris öelda, et "nägemist- nõue aegunud" ?

A 22.08.2014 14:42 (10 aastat tagasi)

Nõude tunnustamisega, mis TsÜS § 158 lg 2 kohaselt võib seisneda ka muus teos, aegumine katkeb s.t algab otsast peale. Seega igasugused lubadused tasuda oleksid kahjulikud. Kuna võlausaldaja on välisriigi ettevõte, siis võiksid nõuda inkassolt dokumente neile nõude loovutamise kohta (VÕS § 172) ning ühtlasi viidata ka nõude aegumisele lähtuvalt TsÜS § 147 lg 3 teisest lausest. Olenevalt vastusest saaksid siis juba hinnata enda positsioone võimalikus hilisemas kohtuvaidluses.

Rasmus 2.09.2014 14:28 (10 aastat tagasi)

Tagasi teema juurde: kui ma ei tunnista välisriigi ettevõtte ees oma nõuet(kirjutangi, et ei tunnista, kuna aegunud ja dokumentatsioon puudulik, võttes arvesse et tegemist nii vana asjaga), aga luban, et vaatamata sellele, et ma nõuet EI TUNNISTA, maksan neile natukene iga kuu...mitte arvetele viidates ja mitte tasudes isegi võlgniku kontolt(vaid eraisikuna), kas seda loetakse nõude tunnistamiseks või mitte? Seadus ei keela ju mul teha lihtsalt "annetusi" mingile ettevõttele....ning kui ma olen kirjalikult välja öeldnud, et ma ei tunnista nõuet, peaks olema kõik juriidiliselt korrektne? On nii? Või pigem hoiduda osamaksetest sellesse ettevõttesse?