Kinkeleping ja sellega seonduv problemaatika

vastus 4.08.2015 11:49 (9 aastat tagasi)

Omanikul on täielik õiguslik võim oma asja vallata, kasutada ja käsutada, seega ei pea su mees lubama oma vanematel üldse oma kinnisasjale jalga tõsta, muust rääkimata. Samas tuleb arvestada, et saades asi kinke teel, tuleb kingisaajal (antud juhul siis sinu mehel) käia piltlikult öeldes nöörimööda, kuna kingisaajal on igal ajal õigus kinkelepingust taganeda juhul kui kingisaaja on näidanud kinkija (või tema pereliikme) suhtes ülesse jämedat tänamatust. Mis asi see jäme tänamatus on, ei defineeri ükski seadus. Kui su mehe vanemad peaksid leidma, et su mees nende suhtes x ajal tänamatu oli, on neil õigus sellest x ajast 1 aasta jooksul kinkelepingust taganeda tehes selleks notariaalselt tõestatud vormis vastavasisulise avalduse, milles tehakse su mehele ettepanek tulla x ajal notarisse omandit tagasi andma. Kui su mees seda ei tee (ta leiab, et ta ei ole olnud tänamatu), on tema vanematel omakorda õigus pöörduda kohtusse ja hageda su mehe nõusolekut. Sisuliselt sellisel juhul kohus otsustabki, kas taganemise alus (tänamatus) oli, või mitte. Jõustunud kohtuotsus asendab vajadusel su mehe nõusolekut (st kui kohus otsustab, et su mees oli tänamatu, saavad ta vanemad kingitud kinnistu tagasi). Näilised tehingud (kingime maja edasi sõbrale, ehki tegelikult jääme ise edasi jne jne) on tühised.

A 4.08.2015 16:01 (9 aastat tagasi)

Täpsustan, et kinkelepingust taganemise avaldus ei pea olema notariaalsest tõestatud vormis, vt Riigikohtu lahendi 3-2-1-31-08 p 15 http://www.nc.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-31-08

Sandra 6.08.2015 11:13 (9 aastat tagasi)

Selge siis. Ilmselt on kohtusse minek, kuna vanemad ei lahku ja meie ei taha neid siia. Kooselu on võimatu.

A 6.08.2015 12:05 (9 aastat tagasi)

Püüdke omavahel kuidagi kokku leppida ning selgitage, et müüte muidu maja maha. Müügitehingut vanemad takistada ei saa ning uute omanike poole poleks neil sellisel juhul mingit asja, kuna isiklikku kasutusõigust majale seatud ei ole.

Sandra 6.08.2015 12:13 (9 aastat tagasi)

Oleme korduvalt proovinud nendega rahulikult rääkida. Äi läheb närvi, hakkab karjuma ja roppude sõnadega sõimama. Me saame aru, et see on tema ehitatud maja, kuid tema ei saa aru enam sellest, et see ei kuulu talle. Kui nad peaksid end siin olles mõistlikult üleval, siis probleemi ei olekski. Kuna kõik peab käima nii, nagu äi ütleb, siis ei tule sellest midagi välja. Äia arvates on poeg tal loll ja laisk, kuigi see maja on aastaringselt elamiskõlblik tänu talle. Ämm on must ja räpane inimene, mina ei ole. Võtan kapist taldriku, et sellele süüa panna ja see on lohakalt pestud, toidutükid küljes. Selliseid näiteid võiksin tuua terve lehekülje. Klassikaline noored-vanad ühes majas. Meie ei saa mitte kunagi olema nii head, kui nemad tahaksid. Lisaks sellele käivad nad salaja tuustimas teisel korrusel (minu mehe ehitatud, meie isiklik pind, kus on ka minu isiklikud asjad), tõestuseks on liikumisanduriga veebikaamera salvestus, nii heli kui pilt. Pidin kuulma, kuidas nad olid omavahel nõus, et ma olen jobu. Ise nad hiljem ütlesid, et pole üleval mitte kunagi käinud ja ma väga meeldin neile. Seni, kuni sai öeldud, et näed, meil on kaamera üleval. Siis jäid vait, mis seal enam öelda. Kahepalgelised valetajad on nad. Elame-näeme, kas annavadki meid kohtusse või ei. Kiirelt maha müüa oleks ilmselt kõige parem lahendus, aga kuna siin on ilma projektita ehitatud, siis võib müük olla komplitseeritud. Ja ega ei tahagi müüa, palju raha ja aega on selle maja alla läinud.

Sandra 6.08.2015 16:09 (9 aastat tagasi)

Ma küsisin äia käest, et miks sa maja siis ära kinkisid. (kinkeleping on tehtud 2011 aastal) Ta ütles, et selleks, et keegi siin koha peal elaks ja toimetaks. Kuna see on siin suvilate piirkond, siis talvel tihtipeale kipuvad vargad sisse murdma. Ühe korra on vargad siin käinud. Kui vähegi võimalik, salvestan seda, kuidas äia meelest asjade arutamine käib. Mina olen siin elanud kuskil aasta jagu ning selle aja jooksul ei ole mul lubatud aias mitte midagi teha ega istutada. Aiaga on nii, et peaasi, et muru niidan ja suu kinni hoian. Enam ei tee sedagi, sest äia arvates ma ei oska ja niidab kõik servakesed üle. Ei või ei aias ega toas mitte midagi ringi tõsta ega muuta. Mööbel ja vaibad on nõukaaegsed, teeks-ostaks midagi uut, aga ei! Iga asja peale on vaja mögiseda. Sellepärast me siin suurt midagi ei teegi. Tegemise ja mitte tegemise vahe on selles, et millal mölin tuleb. Kas tuleb siis, kui räägid oma ideest või siis, kui see tehtud ja ämm-äi platsis. Lisaks sellele... 2011 aastal oli see maja ühekordne valgest tellisest sigala moodi hoone. Talvel ei olnud võimalik siin olla, kuna soojustus oli olematu ning vett sees polnud. Kõik remondi- ja parendustööd on teinud minu mees enda rahakoti pealt. Nüüd on teine korrus peale ehitatud ning garaaž laiendatud, et saaks seal tööd teha. Jätkuvalt on minu mees oma isa arvates loll ja laisk. Ju siis nii tehaksegi, et kingin kinnisvara lapsele, las ta loll teeb korda ja siis nõuan tagasi. Ilmselt jagub seda tüli siia mitmeks aastaks. Ma olen aru saanud, et kohus on oma asjaajamistega üsna aeglane. Me oleme isegi nõus niisama kokkuleppe korras neile peale maksma, et nad oma asjad siit minema viiks ja rohkem oma jalga siia ei tõstaks. Aga kuna äi raius meile, et KOHTUSSE ja KOHTUSSE, siis on nii. Saab seda, mis tahab.