Tasumise eest tuleb maksta

vastus 3.11.2017 07:11 (6 aastat tagasi)

Miks ei peaks olema? Meil on nii ettevõtlus- kui ka lepinguvabadus. Tänapäeva tehnoloogia arengu ja lahenduste juures on järele jäänud väga vähe neid, kes veel nõus kohapeal sularaha või kaardimakseid vastu võtma. Aina enam on ka avatud reaalseid teeninduskeskuseid, kus luust ja lihast inimesed kohapeal ja kliente ootavad. Lepinguid sõlmitakse internetis, tasuta tuleb pankakontole. Mõlemal on väga selge majanduslik põhjus - tööjõud maksab, sularaha käitlemine on väga kulukas ja suurte riskidega, ka kaardimakseterminalide omamine on tasu eest. Täiesti tavaline, et esindused kas üldse ei võta makseid vastu, või siis erandkorras teevad seda täiendava teenustasu eest. Samamoodi on ju nt paljudel mobiilioperaatoritel võimalik erinevaid teenusepakkette vahetada internetis tasuta, kuid kui tahad seda teha esinduses nende töötajaga vahetult suheldes, siis täiendava teenustasu eest. Kui ei meeldi, siis järelikult ei saa ka teenust kasutada. Või alati võid asutada oma ettevõtte, hakata ise teenust osutama ja siis teha seda nii, nagu sulle õige tundub - sellise hinnakirja alusel, nagu ise tahad.

Anneli 3.11.2017 18:47 (6 aastat tagasi)

See mobiilioperaatori näide on hoopis teisest ooperist, seal on teenuse tarbimine, mis loogiline, et on tasuline. Minu küsimus oli pigem see, et on leping, mõlemil lepingupoolel oma kohustused, võlausaldajal teenuse tarbimist võimaldada, võlgnikul kohustus selle eest tasuda. See, et lepingujärgseid kohustusi täita, peab võlgnik maksma (ütleme 5 eurot), võlausaldaja mitte midagi. Võlausaldajalt võiks ka sisse kasseerida 5 eurot kuus puhtalt teenuse osutamise eest. See, et täidad lepingust tulenevaid kohustusi ei tohiks olla veel omakorda maksustatud. Tahad lepingut muuta, tahad midagi seadistada..palun väga väikse tasu eest. Oletame maksan oma tarbitud teenuse eest ja seda 5 eurot ei maksa..võlausaldaja ei või keelduda minu makse vastuvõtmisest. VÕS § 95 lg 1 ütleb Võlausaldaja peab kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi. Kui seda 5 eurot ei maksa, siis arvata on, et kviitungit (tõendit) ka ei saa. VÕS § lg 6 ütleb Kui võlausaldaja, kellele kohustus tuleb täita, keeldub kviitungit välja andmast, võib võlgnik oma kohustuse täitmisest kuni kviitungi saamiseni keelduda. Ehk siis järgnevad kuud tarbib teenust tasuta kuna kviitungit ei antud. Samas ju pole teab mis raske mõnelt tasujalt (enamus maksavad netis) võtta vastu sularaha. Selleks ei pea ju kohe eraldi inimest palkama, seal niigi sekretärid, administraatorid vms..ega teab mis makseterminali ehitama, piisab ju ka tavalisest lihtkirjalikust kviitungist tasus see, nii palju, sel kuupäeval, allkirjad ja pitser alla ja kogu muusika.

Onari Kämmal 4.11.2017 16:10 (6 aastat tagasi)

Vastupidi - mida väiksem on see sularaha hulk, seda kulukam on see suhteliselt firmale. Sest teatud asjad on fikseeritud kulu - Sa pead seoses sularaha käitlemisega seadma sisse teatud protsessid, kindlustama, et Sul oleks alati vahetusraha, see sularaha tuleb saada päeva lõpuks arvele, mis tähendab inkassoteenuse eest maksmist, kindlustusfirma küsib kontori kindlustamise eest kohe rohkem raha, kui seal on sularaha käitlemine ja sellega seoses suurenenud turvariskid jne jne.

Anneli 4.11.2017 18:52 (6 aastat tagasi)

Ma saaks aru kui selline asi oleks juba teenuse hinnastamisel arvesse võetud ja nende kuludega arvestatud. Kui niiviisi välja toodud, siis ma eeldaks juba täpsemat ülevaadet, palju minu tarbitud teenusest oleks näiteks kontori üür, kui suure osa moodustaksid personalikulud jne jne. Teisalt kui võtta mistahes muu leping, näiteks töövõtuleping, mille kohustus ei seisne millegi maksmises vaid millegi ära tegemises. Kas siis oleks ootuspärane kui inimene asub midagi ära tegema, oma kohustust täitma, siis me kasseerime talt selle eest sisse päevas 5 eurot näiteks, et noh täitsid oma kohustust. Või samas oletame, et töövõtuleping ja tehtud töö eest makstakse sularahas, siis see töövõtja võiks ju miskit lisaraha küsida või teab mis hirmkalli makseterminali selleks ehitada:) Et lepingus leppisime küll sellise hinna, aga maksad sularahas ja pead mu kogu selle kaadervärgi makseterminali näol kinni maksma. Mis ma öelda tahan on see, et kui inimene täidab oma kohustust (maksmise kohustus, töö tegemise kohustus mis iganes) ja kui ta teeb seda otse (ilma vahendajate pankade vms), siis mingit tasu kohustuse täitmise eest võtta oleks imelik.

Onari Kämmal 4.11.2017 20:47 (6 aastat tagasi)

Veelkord - see, milliseid makseviise ja millistel tingimustel lepingu teine pool aktsepteerib, on teil ju omavahel lepingut sõlmides kokku lepitud ja Sina oled selle kohta allkirja andnud, et oled sellega nõus. Samamoodi, kui e-poes on kirjas, et tasuda saab krediitkaardi või pangalingiga, ei saa ma kuidagi eeldada, et nad peaks olema kohustatud mult sularaha vastu võtma, kui ma nende kontori ukse taha lähen.

Anneli 4.11.2017 21:31 (6 aastat tagasi)

Tähtis on see, et oleks makstud, see kuidas, kas maksab ainuisikuliselt tema või keegi teine tema eest või maksab sularahas, panga kaudu või veel mingi kolmandat moodi, see pole oluline. Ei ole ju mõeldav, et keegi hakkab lepingus ette dikteerima, et vot nüüd pead näiteks just Eesti Posti vahendusel maksma ja kui pangaülekande teed, siis see tasumine ei lähe arvesse vms. VÕS § 76 lg 1 ütleb, et Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Seadus ehk siis VÕS § § 91 ütleb et - Rahalise kohustuse võib täita sularahas. Rahalise kohustuse VÕIB (kuid sundi pole, ei pea) täita ka muul viisil, kui see on poolte poolt kokku lepitud või kui seda kasutatakse tasumise kohas tavaliselt majandustegevuses. VÕS § 85 lg 2 p 1 muideks ütleb, et rahalise kohustuse täitmine tuleb sooritada võlausaldaja võlasuhte tekkimise ajal võlasuhtega kõige rohkem seotud tegevuskohas, selle puudumisel aga võlausaldaja elu- või asukohas. § 85 lg 5 ütleb, et Kui kohustuse täitmiseks on määratud mitu alternatiivset kohta, on täitmise koha valiku õigus võlgnikul. Seega kui võlgnik tahab maksta sularahas, siis seda ta peab saama. E-pood lihtsalt ei lasegi sisseoste enne teha, kui et pead läbi neti sõlmima lepingu ja kohe sealsamas ka tasuma.

J. 6.11.2017 12:42 (6 aastat tagasi)

Tundub, et sa loed seadust valikuliselt. Tood välja küll, mida VÕS § 85 lg 2 punkt 1 ütleb, kuid selle jätad tähelepanuta, et see lõige kehtib vaid sel juhul, kui sama paragrahvi esimest lõiget ei saa kohaldada. § 85 (1) Võlgnik peab kohustuse täitma lepingu või seadusega kindlaksmääratud kohas. Kui kohustuse täitmise kohta ei ole lepingu või seadusega kindlaks määratud, tuleb kohustus täita kohas, mis tuleneb võlasuhte olemusest. ------------ § 85 lõige 5 alusel võib võlgnik valida, millise koha kaudu ta oma kohustuse täidab, KUI võlausaldaja ON MÄÄRANUD kohustuse täitmiseks mitu erinevat kohta. See tähendab, et kui võlausaldaja on näiteks määranud, et kohustuse võib täita tema SEB või Swedbanki kontodele, siis võib võlgnik valida kumba panka ta ülekande teeb. Kui sularahas maksmisviisi ei ole võlausaldaja ette näinud, siis ei või võlgnik ka nõuda, et talt sularaha vastu võetakse.

Anneli 8.11.2017 00:56 (6 aastat tagasi)

Võlausaldaja võib ju määrata, aga kui Seadus ütleb, et Rahalise kohustuse võib täita sularahas (VÕS § 91 lg 1), siis see määramine ei oma suurt tähtsust.

Anneli 4.11.2017 08:48 (6 aastat tagasi)

Et kui võlausaldaja toob põhjuseks makseterminali kulukuse, siis võlgnik jällegi peab näiteks telepildi vastuvõtmiseks (teenuse tarbimiseks) soetama televiisori. Siis võiks selle televiisori ka jupp haaval teenusepakkuja hüvitada, nii nagu klient tema makseterminali.

Anneli 4.11.2017 21:58 (6 aastat tagasi)

Kusjuures VÕS § 90 isegi ütleb, et Võlgnik kannab oma kohustuse täitmisega seotud kulud. No ja kannabki, bussipilet või kütus kohale minekuks, saamata jäänud palk või kui kasutab vahendajat, panka, posti või teab keda, siis loomulik, et vahendus ka maksab. Ja maksabki oma kulud ise, aga mitte kellegi teise kulusid. See, et ettevõte on sisuliselt tekitanud omale mingi pangalaadse tädi makseterminaliga sinna, ei peaks olema tarbija asi. Sama hästi võiks selle makseterminali asemel istuda tädi internetipangas ja sisuliselt teha nii öelda kliendi eest pangamakse..aga sel juhul me ei saa rääkida mingisugusest sularahas maksmisest.

Anneli 4.11.2017 22:40 (6 aastat tagasi)

Räägitakse ju koguaeg, et meil lepingupooled võrdsed, hea usu põhimõte jne justkui ülim võrdsus. Sellest tõusetusidki mõned sellised nüansid, näiteks et kas kohustuse täitmisest võib lisatasu nõuda..või samas lepingu sõlmimine raha eest, laenulepingutes see ju nii igapäevane, aga kas saaksime näiteks sõlmida töölepingu ja öelda lepingu sõlmimine iseenesest maksab juba 1000 eurot. Võib ju mõelda, et ju laenajal nii väga vaja toda laenu..aga kas siis pangal pole vajadust teenida selle pealt jne. See kohustuse täitmisel raha küsimine iseenesest ju kallim kui võlgu jäämine...Kus see võrdsus siin on:))

A 6.11.2017 07:01 (6 aastat tagasi)

Viitad ju ise ilusti VÕS §-le 90, mille kohaselt võlgnik kannab oma kohustuse täitmisega seotud kulud. See raha, mille teenuse osutaja kasseerib sisse sularahas maksmise eest, ongi kohustuse täitmisega seotud kulu. Teenuse osutaja võib vabalt näha oma üldtingimustes ette, et sularaha vastuvõtmine on tasuline ning kui leping on sõlmitud üldtingimustega, siis on need tingimused lepingu osaks ning täitmiseks kohustuslikud. Kui Sulle see ei meeldi võid ju alati lepingu lõpetada, seda aga jällegi sellistel tingimustel nagu ise lepingus kokku leppisite.

Anneli 8.11.2017 00:46 (6 aastat tagasi)

See § 90 ei räägi üldse sellest nagu sina välja tood. See räägib sellest..kui võlgnik teeb näiteks makse panga kaudu, lisandub panga teenustasu..ja selle ta kannab ise, ta ei lähe selleks küsima võlausaldaja käest raha või ei küsi seda pärast tagasi. Sama transpordikuludega..inimene sõidab kohale, teeb kulutuse bussipileti näol, see ongi tema kulu..ta ei saa seda võlausaldajalt nõuda, et võlausaldaja selle kataks.Sest see ei ole üldse võlausaldaja asi, see on tema ja transpordiettevõtte, tema ja panga vaheline asi. Küll aga on olukord teine kui vahendajaid vahel ei ole, jääb ainult võlgnik ja võlausaldaja. Rahatähtede ulatamine võlausaldajale ei tekita mingit kulu, oleme mõlemad samas ruumis, noh elektrilambike põleb..aga see põleks ilmselt seal ka siis kui mind seal poleks. Noh arusaadav ju, et kogu kupatuse tegelikult kliendid kinni maksavadki, ka selle lambikese põlemise jne jne. Aga kui juba niimoodi tükeldamiseks on läinud, siis sooviks teada juba ka mitu eurot pidin loovuma selle lambikese põlemise eest, kontori üüri, personalikulude jms eest.

A 8.11.2017 07:10 (6 aastat tagasi)

2005. a tehtud lahendis on küll Riigikohus tarbijakaitseseaduse pinnalt jõudnud järeldusele, et müüjal on kohustus võimaldada ostjal kauba või teenuse eest tasuda sularahas ja õigusvastane on sularaha makseviisi kasutamise eest eraldi tasu nõudmine. Vt p 16 https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=3-3-1-15-05&sortVaartus=LahendiKuulutamiseAeg&sortAsc=false&kuvadaVaartus=Sisu&pageSize=25&defaultPageSize=25

Teemade kronoloogia

Tasumise eest tuleb maksta