Juura koosneb varastatud materjalist

Toomas Liiva 17.05.2001 19:19 (24 aastat tagasi)

Järgnevalt tsitaat Juura.ee's üles riputatud diplomitööst "Res extra commercium intellektuaalse omandi õiguses": 1984. aastal hagesid Universal City Studios ja Walt Disney Co. Sony't selle eest, et too oli turule lasknud videomagnetofonid. Filmistuudiod väitsid, et eraviisiline kopeerimine isiklikuks kasutamiseks ei ole rohkem vabandatav kui kaelakee vargus, mille puhul varas kavatseb kaelakeed kanda kodus mittetulunduslikul eesmärgil. USA ülemkohus jättis hagi rahuldamata, leides, et isik, kes varastab kaelakee, jätab omaniku ilma võimalusest seda vallata ja kasutada. Seevastu televisioonisaadete kopeerimine otse-eetrist "ei too autoriõiguste omanikule mingil juhul kaasa tagajärgi, mis mingilgi moel oleksid võrreldavad kaelakee vargusega." Ülemkohus märkis, et "monopoolsed privileegid, mida Kongress võib sanktsioneerida, ei tohi olla oma olemuselt piiramatud ning need ei saa olla kehtestatud erahuvides". Vesteldes telefonis eelneva kommentaari AUTORIGA, selgus, et pahased olevat eelkõige need isikud, kes otsivad netist mitmelt poolt kokku ingliskeelseid UUDISEID, tõlgivad neid, panevad oma nime alla ja tunnevad end siis AUTORINA. Tunnen siin ära n.n kulmuhigi doktriini esindajad, kes leiavad, et kui on vaeva nähtud, siis tekivad sellest mingid seletamatud õigused töö tulemusele. Ma küsin vastu: kus siin on kunst, mis väärib autoriõigust? Kas sõnade rittaseadmine on automaatselt KUNST? Ja vastan ise: ei, sõnade rittaseadmine, kui sellest sünnib uudis, ei saa olla kunst. Jõudsime pahase autoriga kokkuleppele, et edaspidi panen ka tõlkijate-autorite nimed tekstile juurde, kui see võimalik on.