Testament

! 24.05.2007 10:30 (17 aastat tagasi)

kui su joodikust pojad pole mingi terviserikke tõttu ülalpeetavad sis probleeme ei tule, aga et kindel olla sisi tee paremkinkeleping ja klausel,et elas sees kuni surmani

Vanamees 24.05.2007 11:44 (17 aastat tagasi)

No eks neil ajud ole alkoholi tõttu pehmeks pisut joodud,aga see nagu rohkem nende eluviisidest tingitud tagajärg,mitte mingi kaasasaadud puue või tekkinud vigastus. Aga kinkelepingu korral on siis kah selline olukord,kus vara saab edasi kasutada vaid lepingus olev isik,ning teised,isegi siis kui nad sugulusastmelt on mulle lähemal,ei oma mingit õigust minu varale? Asi selles,et eks ma olen aimu saanud,et nad vaikselt juba ootavad,et saaks minu majasse kolida,ning muu vara eest alkopoele suurkäivet pakkuda.

Siil 24.05.2007 11:55 (17 aastat tagasi)

Kinkeleping jah mõistlik aga ei tohi unustada sisse panna õigus, et TEIL oleks seal majas võimalik elada ja seda kasutada kuni surmani. Kinkeleping õepojale ja teie pojad peavad pühkima suu puhtaks, sest saada pole neil enam midagi.

Riukalik Jurist 24.05.2007 12:10 (17 aastat tagasi)

Mis mõttes oleks kinkeleping mõistlikum kui testament? Peaks ikka peast vist päris nõder olema, et oma eluajal vara lihtsalt ära kinkida! Kui üldse peale testamendi midagi teha, siis pärimisleping. Mina küll ei soovitaks ühtegi sellist varianti kus omand läheb juba enne surma üle, on kurb tõsiasi, et sellisel juhul jäävad lõpuks ikka tühjad pihud, on tuhandeid võimalusi ja sadu teid kuidas muuta inimese elu veel enne surma maapealseks põrguks.

Vanamees 24.05.2007 13:09 (17 aastat tagasi)

Olen ise Riukaliku Juristika suht sarnase aruelu läbi mõelnud. Ise tahaks kah enam seda testamendi varianti,sest: 1)siis saab õepoeg vara omanikuks alles peale minu surma.Ma kange vanamees,ega eriti nõus pole,et minu eluajal keegi teine minu vara üle otsustama hakkab(näiteks see väljatõstmise variant). Ja piisavalt uhke kah,et lasta ennast nagu ülalpeetavaks pidada(et elan surmani majas,nagu õepoja armust). 2)Siis on suurem võimalus,et minu pojad ei saa teada neid eesootavast saatusest,enne kui testament peale minu surma avalikuks tehtud. Sest kui nad saavad minu eluajal teada,et soovin neid pärandist ilma jätta,siis võivad nad proovida teha kõike,et ma siiski ostuse nende kasuks muudaks.Nii halva kui heaga. Minu vastu neil huvi puudub,sest teatasin neile,et hakaku korralikult elama,ning neile viinaraha enam ei anna. Nüüd võivad aga hakata üles näitama erilist tähelepanu minu vastu,kuigi saan ise vägagi hästi hakkama ka ilma nende abita.Ühesõnaga ,tegema kõik,et ma siiski neile vara jätaks. Samas ei saa ma välistada,et saades teada,et jätan nad varast ilma,hakkavad nad mulle igal võimalikul moel kahju tegema,ning häirima. Nad on võimelised isegi selleks,et kui läks trumm,siis mingu ka pulgad,ehk neil pole kaotada nagunii midagi,ning panevad maja põlema. 3)Mina nendega kauplema ja kemplema ei taha hakata - oma pojad siiski(mul on küll väga kahju,et elus alla käinud tegelased).Lisaks võib nendepoolse tegevuse taga olla minu eksnaine)nende ema),kes on kibestunud ja kade naine,et minul läks elus paremini,kui temal.

Piret 24.05.2007 13:15 (17 aastat tagasi)

Sinu seisukohalt võttes on muidugi kõige lihtsam teha testament. Las päras õepoeg kakleb sinu poegadega. See, et su õepojal pärast sinu järgi pärides probleeme võib tekkida, on üpris tõenäoline. Miks - sest alkohoolikud on enamasti oma tervise nii ära rikkunud või lihtsalt mingi õnnetuse järgi vigaseks jäänud, et töötegijat neist ei ole. Pärimisseaduse järgi on aga pärandaja töövõimetul lapsel õigus nõuda sundosa, kui ta on testamendiga pärandist ilma jäetud.

... 24.05.2007 13:21 (17 aastat tagasi)

aa sa vanamees anna siis mõista, et jätad maja hoopsiki eksnaisele ...võib-olla...ära midagikindlat luba, eg aütle... eks siis exnaine kraragelgu oma poegadega ja püüdku sulle hea dnägu näidata, tegelikult jätad siiki õepojale..

Riukalik Jurist 24.05.2007 13:48 (17 aastat tagasi)

Milleks üldse ajada asju keeruliseks, ei hakka sa ju veel homme surema. Tee aga testament (notariaalne testament) kellele aga tahad ja ela rahulikult seniks kuni antud on. Eluajal pole mõtet hakata vara laiali jagama, kinkima vms. Ja kui oled kunagi surnud, siis pole sul ju vara enam nagunii vaja:-). Mis puutub hirmu, et su joodikust pojad päriksid sundosa, siis esiteks peaks neil ikka mingi väga suur õnnetus juhtuma (jäävad täiesti invaliidiks), et selline asi üldse kõne alla tuleks. Kui inimene on lihtsalt joodik ja luuser, siis pole ta sugugi mitte töövõimetu. Ja üldse - mida vähem selle küsimusega tegeleda, seda rahulikum elu. Kellele on vaja su ümber lipitsevaid või siis kurja pilguga passivaid sugulasi? Üldse võtavad paljud pärandit millegi sellisena, millele neil on nagu õigus. Ja siis on solvunud kui nad ilma jäetakse.

Vanamees 24.05.2007 13:51 (17 aastat tagasi)

Piretile: Selle pärast küsingi siin,et kuidas oleks kõige kindlam,et minu joodikust lapsed seda varanatukest kurjalt oma tarbeks ära ei kasuta.Miks peaks töövõimetule lapsele jätma sundosa,kui oma töövõimetuse on süüdi ta enda eluviisid? Ja kui nad on töövõimetuks tunnistatud peale seda,kui mina surnud,ning kogu vara pärandusega õepojal,siis ei tohiks neil enam mingit õigust antud varale olla,sest nemad pole selle tekkimisesse midagi ise kunagi panustanud. Õepojaga ilmselt kaklemine on pisut teistsugune - omavahel nad ei suhtle üldse,seega saadab õepoeg nad suht kindlalt sõna otseses mõttes pikalt,mida kahjuks oma lihasel isal on hingeliselt palju raskem teha. Ma ise piisavalt vana kah,et et sooviks enam mingeid sarnaseid kakluseid,ning tahaks rahus vanadust nautida.

tegin ka nii 24.05.2007 14:08 (17 aastat tagasi)

kle vanamees, pane testamenti, et sinu poegadel pole õigust sinu varale EBAEETILISTEL põhjustel ja seda ei vaidlusta enam kunagi keegi. ;)))

Piret 24.05.2007 14:16 (17 aastat tagasi)

Pärimisasju lahendatakse seaduse alusel. Ja pärimiseadus ütleb, et töövõimetul lapsel, vanemal ja abikaasal on õigus pärida sundosa kui ta on testamendi või pärimislepinguga pärandist ilma jäetud. Isiklikult leian samuti, et selline säte on tobe, kuid emotsioonidega on siin väga vahe peale hakata. Olen ise notaribüroos töötanud ja näinud pealt nii mõnigatki korda, kus sundosa saama ilmub ennast tõeliseks parmuks joonud abikaasa või laps, kes lehvitab uhkelt invaliidsustunnistust või pensionitõentid (üks selline abikaasa oli vanuse poolest vaid 51-aastane, kuid talle oli vist mingi eelpension määratud). Loomulikult võib testamenijärgne pärija minna kohtusse ning seal vaielda. Tulemus võib tulla nii ja naa (sundosa kohta on meie riigikohus võtnud vastu küllaltki huvitavaid lahendeid). Üks on kindel - protsess on ebameeldiv ning aega, raha ja närvesööv. Nagu ütlesin, sinu seisukohalt on kõige lihtsam teha testament. Las sind üle elavad inimesed ise korraldavad ja vajadusel kaklevad. On ju päris suur tõenäosus, et pärimise ajal ei ole sinu poegadel võimalik millegagi tõendada, et nad töövõimetud on, kui nii, siis pole neil ka mingit õigust endale pärandit nõuda. Lühidalt öeldes, kui tahad oma elu võimalikult lihtsalt ja muretult ära elada (mis on igati arusaadav ja mõistlik soov), siis tee testament. Kui tahad, et õepojal pärast jamamist ei ole, on kõige õigem teha kinkeleping, milles igal juhul leppige kokku, et sinul on õigus elu lõpuni majas tasuta. Viimane variant on sinu jaoks kahtlemata ebamugavam - sa ei ole enam oma vara omanik (õepoeg võib sinuga igati viisakalt ja aupaklikult käituda, kuid ilmselt puht psühholoogiliselt võib see sinu jaoks ebameeldiv olla. Lisaks võivad su pojad tõepoolest asjast teada saada ning sinud terroriseerida.

Riukalik Jurist 24.05.2007 20:08 (17 aastat tagasi)

Töövõimetus ei võrdu kohe täiesti kinlalt mitte pensioniga! Kui oled notaribüroos töötanud, siis kuidas sa saad soovitada sellist idiootsust nagu kinkeleping?! Ainus enam-vähem mõistlik variant oleks pärimisleping. Vaid äärmiselt naiivne inimene kingib oma eluajal vara ära.

Piret 24.05.2007 20:18 (17 aastat tagasi)

Ma olen vägagi põhjalikult tutvunud pärimislepingute kohta tehtud kohtuotsustega, samuti näinud-kuulnud elu ennast ning enam kui kindel, et pärimisleping on täielik mõttetus. Pärimisleping toimib vaid siis, kui pooled on 100% heatahtlikud. Kuid sellisel juhul ei ole ju mõtet lepingule peale raha raisata, vaid leppida kokku käitumisreeglites ning teha testament.

Piret 24.05.2007 20:25 (17 aastat tagasi)

Ja seda, et töövõimetus ei võrdu pensioniga tean ma samuti väga hästi. Kuid kui pärimisasjas ilmub notari juurde inimene, kel näpus pensionitunnistus ning avaldab soovi sundosa pärida ei saa notar sellest keelduda. Kuna meil ei ole ühtegi seadust, mis ütleks, mis see töövõimetus õiguspoolest on. Kummalisel kombel ei räägita sellest ka pärimisseaduse vastuvõtmisele eelnenud seletuskirjad ja riigikogu istungi stenogrammid. Sisuliselt saab langetada otsuse, kas inimesel on õigus sundosale või mitte vaid kohus. Sellepärast ongi see pärijatele äärmiselt ebameeldiv. Kui ilmub välja isik, kes väidab, et ta on töövõimetu ning kes tahab sundosa saada, on testamendijärgsed pärijad halva valiku ees. Nad kas lepivad olukorraga või lähevad kohtusse vaidlema.

Piret 24.05.2007 20:40 (17 aastat tagasi)

Lisaks tahan öelda, et kinkeleping on tehing nagu iga teine. Ja nagu iga teise tehingu juures, võib ka kinkeleping tekitada vaidlusi ja pettumist. Ja nii nagu ikka, tekkivad kinlepingu "hädad" sellest, et inimesed ei taha lepingusse oma tegelikke kokkuleppeid kirja panna. Olen päris mitmel korral kinkelepingu andmeid vastu võttes ja konsultatsiooni andes saanud sõimata, kui soovitan kinkijale leppida lepingus kokku isikliku kasutusõiguse seadmises. Üks muidu igati soliidne vanahära (kinkija ise) konkreetselt karjus mu peale, et mida te endast mõtlete, meil on korralik perekond, minu lapselaps on väärikas ja aus inimene, kelleks te ennast õige peate! Soovitate siin mingit seeselamisõigust ja veel kinnistusraamatusse - milline solvang! Lubas veel vihast vahutades mind televiisorisse panna. Tookord lõppes asi sellega, et järgmisse konsultatsiooni tuli ta koos kingisaajast lapselapsega kellega koos me siis suutsime härrat veenda, et see on üks igati õige ja hea asi ning ei solvata sellega kedagi.

Riuklaik Jurist 25.05.2007 08:53 (17 aastat tagasi)

Lihtsalt: kinkelepinguga läheb omand üle, pärimislepingu või testamendi puhul omand enne surma üle ei lähe. Ja kes loobub vabatahtlikult oma eluajal omandist on kas naiivne või lihtsalt loll. Arvan, et igaüks meist võib tuua kümneid näiteid selle kohta, kuidas oma vara ära kinkinud või sugulastele müünud vanainimene on pärast lihtsalt haneks tõmmatud ja oma elupäevad vanadekodus lõpetanud. Kui rääkida üldse notari rollist klientide nõustamisel, siis peaks just notari kohus olema inimest hoiatada kinkelepingute või siis täiesti ilmselt alla turuhinna ostu-müügi eest. Kinnisvara hinnad on Eestis hetkel sellised, et oleks ilmne rumalus teha suvalistele inimestele mitmete miljonite eest kingitusi. Kui arvate, et kingisaaja on teile surmani tänulik, siis on see pigem harv erand! Pigem soovitaks vanainimestel oma maja korraliku hinna eest maha müüa (Tallinnas saab maja eest min. 3 miljonit) ja saadud rahast mõnusalt elada. Pärandamine ei ole teile mingi kohustus. Iseäranis veel see kui polegi nagu kellelegi pärandada - lähimad sugulased pärandit ei vääri, kaugematege eriti niisama ei suhtle.

C 25.05.2007 10:05 (17 aastat tagasi)

kinkimine ei päästa veel sundosaõigusest vt PärS §106 (2) Sundosa määramisel arvestatakse pärandina ka eelpärandit (paragrahv 156 ) ja pärandaja poolt teistele isikutele sundosa vähendamise eesmärgil viimase kolme aasta jooksul enne pärandaja surma tehtud kingitusi. Aga muidu RJ nõus, et testament on kõige mõistlikum. Radikaalsem idee on muidugi müük, aga kui veel tervist on siis oleks see üks väga hea mõte, saaks korralikult veel reisida ja puhata. Sest kui tervis käest peaks minema ja hooldust vajama on see omas kodus suht problemaatiline, elu võiks tõesti nii sättida, et see viimane aeg oleks ka maksimaalselt nauditav.

C 25.05.2007 10:05 (17 aastat tagasi)

kinkimine ei päästa veel sundosaõigusest vt PärS §106 (2) Sundosa määramisel arvestatakse pärandina ka eelpärandit (paragrahv 156 ) ja pärandaja poolt teistele isikutele sundosa vähendamise eesmärgil viimase kolme aasta jooksul enne pärandaja surma tehtud kingitusi. Aga muidu RJ nõus, et testament on kõige mõistlikum. Radikaalsem idee on muidugi müük, aga kui veel tervist on siis oleks see üks väga hea mõte, saaks korralikult veel reisida ja puhata. Sest kui tervis käest peaks minema ja hooldust vajama on see omas kodus suht problemaatiline, elu võiks tõesti nii sättida, et see viimane aeg oleks ka maksimaalselt nauditav.

Vanamees 25.05.2007 10:33 (17 aastat tagasi)

Mis asi see eelpärand täpsemalt on? Ausalt öeldes ega ei olegi eriti mõttes teistele midagi enne oma lõpliku lahkumist kinkida. Kui just olukord ei kujune selliseks,et see kinkimine on parem lahendus et minu poolt mittesoovitavad isikud minu vara enda huvides ei saaks kasutada. Selleks püstitasingi sellise teema,et saada nõu. Olen neid erinevaid variante isegi eelnevalt mõelnud,aga väga head lahendust pole nagu ise leidnud. Ärge saage minust valesti aru,et olen mingi kade vanamehenäss,kes tahaks lihtsalt kadedusest oma poegi kiusata. Pigem vastupidi,aga täiskasvanud inimesi enam ümber ei muuda,ning kahjuks on nende elutee teinud sellised suunad,et minu vara nad edaspidi mõistlikult kasutada ei oska ega taha. Just viimastel aastatel olen tajunud,et pojad mängivadki selle peale,mida Riukalik Jurist kirjutas - et nemad peavad minu varanduse pärimist nagu täiesti planeerituks ,ning kuna mul rohkem lapsi pole ja ametlikult abielus kah mitte,siis lähtuvadki sellest,et pärand jääb automaatselt neile. Maja ma siiski müüa ei kavatseks. Rahalisi vahendeid elu nautimiseks jätkub mul küll. Pole eriti priiskaja,aga sente taga kah ei aja. Maja ja kinnistu maksaks tänaste hindadega mitte vähem,kui 5 miljoni. Kuna pangas kah natuke vara,siis kardan,et ei suuda seda mõistlikult nii kuinii ära kasutada.Aga tänud nõuannete eest. Olen vähemalt ka teiste,asjast väljaspool seisvate inimeste mõtteid kuulda saanud.

Riukalik Jurist 25.05.2007 13:18 (17 aastat tagasi)

Sundosast pole siin hetkel õige rääkida, sest keegi pärijatest pole hetkel töövõimetu. Üldse ma eriti ei muretseks selle sundosa pärast - küll osatakse siis need küsimused ka lahendada. Meeldiv näha, et on ka kainelt ja arukalt kaalutlevaid vanemaid inimesi. Kahjuks ei ole tavaliselt pilt nii roosiline - tihti tuleb näha seda, kuidas vanainimene on oma naiivsuses ise suvalistele pättidele (mis sest et need võivad olla ka lähisugulased) kogu vara ära kinkinud ja nüüd ei hooli temast enam keegi. Kahjuks jätkub hoolimist tihti vaid nii paljuks kuni on lootust veel midagi endale krabada. Soovitan alati väikest katset: andke oma sugulastele teada, et olete pärandanud kogu oma vara mõnele heategevale organisatsioonile ja jälgige mängu! Maskid langevad nägudelt üllatava kiirusega!