ei saa aru

. 30.06.2008 12:18 (17 aastat tagasi)

Kui sa sured ning sa ei ole jätnud testamenti või pärimislepingut, toimub sinust jäänud vara päriminem seaduse alusel. Seaduse järgi on sinu esimese jrk pärijad sinu lapsed (kõik sinu lapsed - olgu nad siis esimest või seitsmendast abielust, käsid sa nendega oma elu ajal läbi või mitte), kes pärivad sinust jäänud vara võrdsetes mõttelistes osades. Sinu abikaasa pärib sinu laste kõrval samuti, tema pärandosa on võrdne laste pärandi osaga, kuid mitte väiksem kui 1/4 pärandist. St kui sul on abikaasa ja kuni kolm last, siis pärivad kõik võrdse osa sinu pärandist, kui sul peaks lapsi rohekm olema, siis pärib abikaasa 1/4 ning laste vahel jaguneb ülejäänu 3/4 päranist. See, et kinnistu oli omandatud enne abielu ei oma tähtsust - abikaasa pärimisõigust see ei võta. Lihtsalt kuna kinnistu on sinu lahusvara kuulub see ka tervikuna sinu pärandvara hulka. Kui aga oleks omandatud abielu ajal, kuuluks sinu pärandvara hulka vaid 1/2 mõttelist osa sellest, teine 1/2 kuuluks sinu abikaasale ning see osa pärijatele ei läheks.

urmas 30.06.2008 16:00 (17 aastat tagasi)

ühesõnaga tuleb teha testament, et lapsed saaksid 100% minu vara?

tikker 30.06.2008 16:12 (17 aastat tagasi)

Minu meelest on abikaasal igatpidi õigus oma osa saada, selleks, et vara ei läheks abikaasade vahel jagamisele, tehakse abieluvara leping. Tahtsin aga siit targa tegelase käest küsida, sõbral suri naine, neil kaks last, 1/2 oli koheselt abikaasa jagu, aga teine pol jagunes laste ja veelkord abikaasa vahel, niit et abikaasale 1/2+kolmanik, 2/3 jäi lastele. Nii et abikaasa oseleb mõlemas ringis.

. 30.06.2008 16:33 (17 aastat tagasi)

tikker ajab segamini pärimise ja ühisvara - need on kaks ise asja. Ühisvara on abikaasade poolt abielu ajal soetatud vara, st 1/2 kuulub ühele abikaasale, 1/2 teisele, siinjuures ei oma tähtsust kelle nimele on mingi vara mõnes registris registreeritud. Kui selline olukord on vastuvõetamatu, tuleb abikaasadel tõepoolest sõlmida abieluvaraleping, milles lepitakse kokku, mis on ühisvara, mis lahusvara. Pärimisõigus on seaduse alusel aga abikaasal alati, st kõikide järjekordade pärijate kõrval. Kui teemaalgataja tahab oma abikaasa pärandist ilma jätta ning soovib, et temast jäänud vara päriksid vaid tema lapsed (või hoopiski mõni kolmas isik, nt tema armuke), siis tuleb tal tõesti jätta endast ka vastavad korraldused ehk teha testament. Teatud juhul aga testament ei aita - nimelt kui pärandaja on testamendiga jätnud pärandist ilma oma töövõimetu alaneja sugulase (lapse) või abikaasa, on tollel õigus pärida sundosa, mis on pool sellest, mille ta oleks seadusjärgse pärimise korral pärinud. Vastuseks aga tikri küsimusele - kui üks abikaasadest sureb, neil kaks last ning kogu vara on ühisvara, siis jah pärimine näeb välja selliselt, et kõigepealt teeb notar kindlaks, milline vara üldse pärandajale kuulus. Nagu eelpool ütlesin, ei oma tähtsust, et nt korter on kinnistusraamatu järgi Mari oma, kui korter osteti Mari ja Jüri abielu ajal, on see nende ühisvara ning pool sellest kuulub Jürile. Seega kui Mari sureb, väljastab notar kõigepealt Jürile omandiõiguse tunnistuse, mis väljendabki seda, et pool varast kuulub Jürile. Mari pärandvaraks on seega 1/2 varast (1/2 korterist, 1/2 autost, 1/2 aktsiatest jne jne). Selle vara pärijateks on seaduse järgi võrdsetes mõttelistes osades Mari abikaasa ning kaks last. Ehk igaüks neist pärib 1/3 pärandvarast. Kui nüüd vaadata asjade kui tervikute jagunemist, siis Jürile kuulub 1/2 (mis talle juba enne kuulus) + päritud osa, milleks on 1/6, mis kokku teeb 2/3 kogu varast, lastele jääb kogu varast tervikuna kummalegi 1/6 mõttelist osa. Ehk rahaliselt väljendatuna (nii saavad inimesed tavaliselt lihtsamini asjast aru). Kui näiteks kogu Mari ja Jüri maise vara väärtus kokku on 1 500 000 krooni. Siis 750 000 krooni sellest kuulub Jürile kui abikaasale. Marist jäänud 750 000 krooni pärivad Jüri ja lapsed võrdsetes mõttelistes osades. Seega Jüril on pärast Mari surma kokku 1 000 000 krooni, ühel lapsel 250 000 krooni ning teisel lapsel samuti 250 000 krooni.