Justiitsministeerium andis välja ärikorruptsiooni vastased juhised

Justiitsministeerium andis välja voldikud juhistega, milles on välja toodud 11 sammu ärisektori korruptsiooni vältimiseks, nagu näiteks juhi eeskuju, usaldusliku töökeskkonna loomine ning ettevõttesisesed kontrollmehhanismid.  „Ärikorruptsioon tähendab sisuliselt seda, et ettevõtte ressursse kasutatakse ebaausalt isiklikuks või ettevõtte hüveks turu või kogu ühiskonna arvelt. Selline korruptsioon kahjustab läbipaistvat ja konkurentsivõimelist ettevõtlust, toob ettevõttele kaasa nii maine- kui rahalist kahju ja turvariske. Seetõttu on vajalik teadvustada probleemi ulatust ja rakendada meetmeid riskide vähendamiseks,“ ütles justiitsminister Urmas Reinsalu. Justiitsministeeriumi välja antud juhistes keskendutakse kolmele tasandile: ennetus ja eetika, juhtimine ja vastutus ning kontroll. Näiteks on välja toodud ettevõtte juhi isiklik eeskuju ning usalduslik õhkkond tööl kui olulised korruptsioonivastased meetmed. Tulemuslikud on ka juhtide ja töötajate koolitamine, korruptsioonist avatult rääkimine ja selle hukkamõist ning kindlad protseduurireeglid ja tagajärjed juhuks, kui keegi altkäemaksu pakub. Lisaks politsei ja prokuratuuri teavitamisele on vajalik rakendada ka asutusesiseseid kontrollisüsteeme. „Oluline on, et kõige tulemuslikumad on erinevad tegevused, kui neid tehakse koostöös, mitte ei kasutata vaid üht meedet,“ rõhutas minister. Elektroonilisel kujul on juhisega võimalik tutvuda kriminaalpoliitika veebikodus. Paberkujul on juhised alates järgmisest nädalast kättesaadavad maksu- ja tolliameti kõigis teeninduspunktides üle Eesti. Samuti jagavad neid keskkriminaalpolitsei, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ja Korruptsioonivaba Eesti MTÜ.  Justiitsministeerium, avaldatud 9 aastat tagasi

Justiitsministeerium andis välja ärikorruptsiooni vastased juhised

Justiitsministeerium andis välja voldikud juhistega, milles on välja toodud 11 sammu ärisektori korruptsiooni vältimiseks, nagu näiteks juhi eeskuju, usaldusliku töökeskkonna loomine ning ettevõttesisesed kontrollmehhanismid.  „Ärikorruptsioon tähendab sisuliselt seda, et ettevõtte ressursse kasutatakse ebaausalt isiklikuks või ettevõtte hüveks turu või kogu ühiskonna arvelt. Selline korruptsioon kahjustab läbipaistvat ja konkurentsivõimelist ettevõtlust, toob ettevõttele kaasa nii maine- kui rahalist kahju ja turvariske. Seetõttu on vajalik teadvustada probleemi ulatust ja rakendada meetmeid riskide vähendamiseks,“ ütles justiitsminister Urmas Reinsalu. Justiitsministeeriumi välja antud juhistes keskendutakse kolmele tasandile: ennetus ja eetika, juhtimine ja vastutus ning kontroll. Näiteks on välja toodud ettevõtte juhi isiklik eeskuju ning usalduslik õhkkond tööl kui olulised korruptsioonivastased meetmed. Tulemuslikud on ka juhtide ja töötajate koolitamine, korruptsioonist avatult rääkimine ja selle hukkamõist ning kindlad protseduurireeglid ja tagajärjed juhuks, kui keegi altkäemaksu pakub. Lisaks politsei ja prokuratuuri teavitamisele on vajalik rakendada ka asutusesiseseid kontrollisüsteeme. „Oluline on, et kõige tulemuslikumad on erinevad tegevused, kui neid tehakse koostöös, mitte ei kasutata vaid üht meedet,“ rõhutas minister. Elektroonilisel kujul on juhisega võimalik tutvuda kriminaalpoliitika veebikodus. Paberkujul on juhised alates järgmisest nädalast kättesaadavad maksu- ja tolliameti kõigis teeninduspunktides üle Eesti. Samuti jagavad neid keskkriminaalpolitsei, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ja Korruptsioonivaba Eesti MTÜ.  Justiitsministeerium, avaldatud 9 aastat tagasi

Liiva kalmistul mälestati kommunistliku massimõrva ohvreid

Täna mälestati 75 aasta möödumist Pirita-Kosel Scheeli krundil toime pandud massimõrvast, kui Balti sõjaväeringkonna sisevägede (NKVD) sõjatribunali otsustega mõisteti surma ja hukati kümneid süütuid tsiviilisikuid, Eesti Vabariigi ühiskonna- ja poliitikategelasi ning Vabadussõjast osavõtnuid. Kaitsepolitsei peadirektori Arnold Sinisalu sõnul möödub täna lisaks juuniküüditamisele 75 aastat ka massimõrvadest, mille stalinistlik režiim korraldas paljude Eesti riigiametnike, teiste hulgas kaitsepolitseinike suhtes. „Kõik need inimesed tapeti, sest nad armastasid oma rahvast, maad ja riiki. Neid tappes püüdis okupatsioonivõim tappa mälestust vabast Eesti riigist. Mälestus omariiklusest osutus aga surmast tugevamaks. Meie riik on vaba. Ei ole meie võimuses muuta toonaseid sündmuseid, aga on meie võimuses neid mäletada teha kõik selleks, et 1941. aasta kunagi ei korduks,“ rääkis Sinisalu oma sõnavõtus. „Arvatakse, et Scheeli krundil hukati ka riigivanemad Jaan Tõnisson ja Friedrich Karl Akel. Seal mõrvati hulk politsei- ja kaitsepolitseiametnikke, teiste hulgas Eesti kaitsepolitsei esimene juht ja Vabadusristi kavaler Helmut Veem. Neid kõiki süüdistati kontrrevolutsioonilises tegevuses, kasutades selleks Vene NFSV – s.t võõra riigi – kriminaalkoodeksi sätteid,“ ütles justiitsminister Urmas Reinsalu. „Nõukogude võimu eesmärk oli oma võikaid inimsusvastaseid kuritegusid igavesti varjata ning seetõttu ei ole hukkamiste kohta säilinud dokumentaalseid andmeid. Seda enam on äärmiselt olluline selliste kuritegude mäletamine ja nendest rääkimine,“ rõhutas Reinsalu. Riigikogu esimees Eiki Nestor lausus mälestustseremoonial, et hukatud inimeste ainsaks süüks oli ustavus Eesti Vabariigile. „Bolševislikud timukad mõistsid, et meie riigiametnike, politseinike ja sõjaväelaste lojaalsus ei ole murtav. Austatud riigiametnikud, politseinikud ja sõjaväelased, täna on demokraatia kaitsmine teie õlgadel,“ ütles Nestor. Pankur Klaus Scheelile kuulunud Pirita-Kose maavaldus natsionaliseeriti 1940. aastal ja anti NKVD käsutusse. Alates 1941. aasta algusest toimusid seal NKVD sõja­tribunali salaistungid, kus kohtualused mõisteti surma, otsused viidi mahalaskmise teel kohapeal täide ja hukatute laibad maeti sealsamas varjatult hoonete põrandate alla ja parki. Aastatel 1941–1942 leiti Scheeli krundilt 78 hukatut, kellest avastamise ajal õnnetus identifitseerida vaid 34. Mõrvatud tehti kindlaks hukkunute kirjelduse, riietuse ning neilt leitud esemete ja dokumentide abil. Kuna samal ajal inimeste arreteerimise ja hukkamisega küüditas Nõukogude okupatsioonivõim Eestist palju nende sugulasi ja omakseid, siis ei olnud neil võimalik aidata mõrvatuid ära tunda. NKVD tribunali tegevus jätkus 1941. aasta augustini. Paljud arreteeritud hukati kiirkorras pärast NSV Liidu ja Saksamaa sõja algust. Kogu okupatsiooni aja kuulus Scheeli krunt Nõukogude sõjaväele ning kõik andmed hukkamiste kohta olid salastatud, hukatute omastele ei antud teavet ja sündmuste avalikustamine oli rangelt keelatud. Alles 1990. aastal oli Eesti NSV KGB sunnitud tunnistama, et kirjeldatud sündmused Scheeli krundil tõepoolest toimusid ja samal aastal algatas Eesti NSV prokuratuur 1941. aasta mõrvade uurimiseks kriminaalasja, mille raames õnnestus kindlaks teha veel hulk mõrvatuid. 1942. aasta sügisel maeti Pirita-Kosel mõrvatud koos mujalt Tallinnast ja selle lähikonnast leitud kommunismiohvritega (kokku 114 inimest) ümber Tallinna Liiva kalmistule, kus tänapäeval paikneb punase terrori ohvrite mälestusmärk. Täna möödus 75 aastat juuniküüditamisest, kus Eestist viidi vägivaldselt Siberisse ligikaudu 10 000 süütut inimest. Küüditamisohvrite mälestuseks toimus keskpäeval Vabadussamba jalamil mälestustseremoonia. Kõnelesid riigikogu esimees Eiki Nestor ja justiitsminister Urmas Reinsalu ning Eesti Memento Liidu esindajad. Mälestuspärjad asetasid presidendi, riigikogu, valitsuse, kaitseväe, kaitseliidu, Tallinna linna, diplomaatilise korpuse ja vabaühenduste esindajad, millele järgnes Eesti kirikute nõukogu algatusel kirikukellade helin. Vabaduse väljakut kattis kujundlik pisarate meri, mis koosnes tuhandetest õhupallidest – üks iga küüditatu kohta. Õhupallid olid naturaalsest ja biolagunevast materjalist, kuid loodushoiu kaalutlustel neid lendu ei lastud. Seetõttu võetakse installatsioon maha samal moel, kui see paigaldatud on. Justiitsministeerium, avaldatud 9 aastat tagasi

Liiva kalmistul mälestati kommunistliku massimõrva ohvreid

Täna mälestati 75 aasta möödumist Pirita-Kosel Scheeli krundil toime pandud massimõrvast, kui Balti sõjaväeringkonna sisevägede (NKVD) sõjatribunali otsustega mõisteti surma ja hukati kümneid süütuid tsiviilisikuid, Eesti Vabariigi ühiskonna- ja poliitikategelasi ning Vabadussõjast osavõtnuid. Kaitsepolitsei peadirektori Arnold Sinisalu sõnul möödub täna lisaks juuniküüditamisele 75 aastat ka massimõrvadest, mille stalinistlik režiim korraldas paljude Eesti riigiametnike, teiste hulgas kaitsepolitseinike suhtes. „Kõik need inimesed tapeti, sest nad armastasid oma rahvast, maad ja riiki. Neid tappes püüdis okupatsioonivõim tappa mälestust vabast Eesti riigist. Mälestus omariiklusest osutus aga surmast tugevamaks. Meie riik on vaba. Ei ole meie võimuses muuta toonaseid sündmuseid, aga on meie võimuses neid mäletada teha kõik selleks, et 1941. aasta kunagi ei korduks,“ rääkis Sinisalu oma sõnavõtus. „Arvatakse, et Scheeli krundil hukati ka riigivanemad Jaan Tõnisson ja Friedrich Karl Akel. Seal mõrvati hulk politsei- ja kaitsepolitseiametnikke, teiste hulgas Eesti kaitsepolitsei esimene juht ja Vabadusristi kavaler Helmut Veem. Neid kõiki süüdistati kontrrevolutsioonilises tegevuses, kasutades selleks Vene NFSV – s.t võõra riigi – kriminaalkoodeksi sätteid,“ ütles justiitsminister Urmas Reinsalu. „Nõukogude võimu eesmärk oli oma võikaid inimsusvastaseid kuritegusid igavesti varjata ning seetõttu ei ole hukkamiste kohta säilinud dokumentaalseid andmeid. Seda enam on äärmiselt olluline selliste kuritegude mäletamine ja nendest rääkimine,“ rõhutas Reinsalu. Riigikogu esimees Eiki Nestor lausus mälestustseremoonial, et hukatud inimeste ainsaks süüks oli ustavus Eesti Vabariigile. „Bolševislikud timukad mõistsid, et meie riigiametnike, politseinike ja sõjaväelaste lojaalsus ei ole murtav. Austatud riigiametnikud, politseinikud ja sõjaväelased, täna on demokraatia kaitsmine teie õlgadel,“ ütles Nestor. Pankur Klaus Scheelile kuulunud Pirita-Kose maavaldus natsionaliseeriti 1940. aastal ja anti NKVD käsutusse. Alates 1941. aasta algusest toimusid seal NKVD sõja­tribunali salaistungid, kus kohtualused mõisteti surma, otsused viidi mahalaskmise teel kohapeal täide ja hukatute laibad maeti sealsamas varjatult hoonete põrandate alla ja parki. Aastatel 1941–1942 leiti Scheeli krundilt 78 hukatut, kellest avastamise ajal õnnetus identifitseerida vaid 34. Mõrvatud tehti kindlaks hukkunute kirjelduse, riietuse ning neilt leitud esemete ja dokumentide abil. Kuna samal ajal inimeste arreteerimise ja hukkamisega küüditas Nõukogude okupatsioonivõim Eestist palju nende sugulasi ja omakseid, siis ei olnud neil võimalik aidata mõrvatuid ära tunda. NKVD tribunali tegevus jätkus 1941. aasta augustini. Paljud arreteeritud hukati kiirkorras pärast NSV Liidu ja Saksamaa sõja algust. Kogu okupatsiooni aja kuulus Scheeli krunt Nõukogude sõjaväele ning kõik andmed hukkamiste kohta olid salastatud, hukatute omastele ei antud teavet ja sündmuste avalikustamine oli rangelt keelatud. Alles 1990. aastal oli Eesti NSV KGB sunnitud tunnistama, et kirjeldatud sündmused Scheeli krundil tõepoolest toimusid ja samal aastal algatas Eesti NSV prokuratuur 1941. aasta mõrvade uurimiseks kriminaalasja, mille raames õnnestus kindlaks teha veel hulk mõrvatuid. 1942. aasta sügisel maeti Pirita-Kosel mõrvatud koos mujalt Tallinnast ja selle lähikonnast leitud kommunismiohvritega (kokku 114 inimest) ümber Tallinna Liiva kalmistule, kus tänapäeval paikneb punase terrori ohvrite mälestusmärk. Täna möödus 75 aastat juuniküüditamisest, kus Eestist viidi vägivaldselt Siberisse ligikaudu 10 000 süütut inimest. Küüditamisohvrite mälestuseks toimus keskpäeval Vabadussamba jalamil mälestustseremoonia. Kõnelesid riigikogu esimees Eiki Nestor ja justiitsminister Urmas Reinsalu ning Eesti Memento Liidu esindajad. Mälestuspärjad asetasid presidendi, riigikogu, valitsuse, kaitseväe, kaitseliidu, Tallinna linna, diplomaatilise korpuse ja vabaühenduste esindajad, millele järgnes Eesti kirikute nõukogu algatusel kirikukellade helin. Vabaduse väljakut kattis kujundlik pisarate meri, mis koosnes tuhandetest õhupallidest – üks iga küüditatu kohta. Õhupallid olid naturaalsest ja biolagunevast materjalist, kuid loodushoiu kaalutlustel neid lendu ei lastud. Seetõttu võetakse installatsioon maha samal moel, kui see paigaldatud on. Justiitsministeerium, avaldatud 9 aastat tagasi

Justiitsminister: me ei tohi reeta küüditatute mälestust

Justiitsminister Urmas Reinsalu ütles täna Tallinnas Vabaduse väljakul toimunud 1941. aasta küüditamise ohvrite mälestustseremoonial, et küüditamisohvrite mälestus nõuab meilt ajaloolise tõe eest seismist, kurjuse meenutamist ning me ei tohi seda mälestust reeta. „Täna 75 aastat tagasi küüditati okupatsioonivõimu poolt kümme tuhat eesti last, naist ja meest. See oli inimsusevastane ja aegumatu kuritegu. Me jääme üle aegade mälestama kõiki kommunistliku terrorirežiimi ohvreid ja langetame nende kannatuste ees pea. Me ei unusta iialgi ülekohut mis on meile ja teistele rahvastele tehtud,“ ütles justiitsminister Urmas Reinsalu oma kõnes.   Reinsalu sõnul oli okupantide eesmärk inimesed füüsiliselt hävitada, kuid mälestus neist elab edasi. Selleks rajatakse 2018. aastal Tallinna kommunismiohvrite mälestusmärk, kus on kirjas kõigi hukatud ohvrite nimed. „Ohvrite mälestus nõuab meilt ajaloolise tõe eest seismist, kurjuse meenutamist, ohvrite aitamist ja ülekohtu eest hüvitise nõudmist. Kui oli okupatsioon, siis olid ka kahjud ja meie kohus on seda süüdlase õigusjärglasele meelde tuletada, mitte eitada,“ rääkis minister. „Täna võtsime koos oma Poola, Läti, Leedu ja Ukraina kolleegidega vastu ühisavalduse, kus ütleme, et Venemaa, olles Nõukogude Liidu õigusjärglane, pole teinud midagi, et neid kuritegusid mingilgi moel heastada ja vabandada. Selle asemel on neid kuritegusid eitatud, ülistatud sovetiminevikku ning taaselustatud toonast sümboolikat,“  rõhutas Reinsalu. Küüditamisohvrite mälestuseks toimus keskpäeval Vabadussamba jalamil mälestustseremoonia. Kõnelesid riigikogu esimees Eiki Nestor ja justiitsminister Urmas Reinsalu ning Eesti Memento Liidu esindajad. Mälestuspärjad asetasid presidendi, riigikogu, valitsuse, kaitseväe, kaitseliidu, Tallinna linna, diplomaatilise korpuse ja vabaühenduste esindajad, millele järgnes Eesti kirikute nõukogu algatusel kirikukellade helin. 1941. aastal küüditati Eestist Siberisse ligikaudu 10 000 inimest. Kolmveerand sajandit hiljem mälestavad kodanikuühendused küüditamisohvreid Vabaduse väljakut katva kujundliku pisarate merega. See koosneb tuhandetest õhupallidest – üks iga küüditatu kohta. Õhupallid on naturaalsest ja biolagunevast materjalist, kuid loodushoiu kaalutlustel neid lendu ei lasta. Seetõttu võetakse installatsioon maha samal moel, kui see paigaldatud on. Kell  16.00 toimub Liiva kalmistul terroriohvrite mälestusmärgi juures pärgade asetamine, mälestamaks Nõukogude okupatsioonivõimu käe läbi Eestis 1941. aastal  hukkunuid. Teiste hulgas on Liiva kalmistule maetud ka  Pirita-Kosel Scheeli krundil toime pandud massimõrvas hukatud Eesti Vabariigi ühiskonna-ja poliitikategelased ning Vabadussõjast osavõtnud. Arvatavasti võidi Scheeli krundil hukata ka riigivanemad Jaan Tõnisson ja Friedrich Karl Akel. Seal mõrvati hulk politsei- ja kaitsepolitseiametnikke, teiste hulgas Eesti kaitsepolitsei esimene juht ja Vabadusristi kavaler Helmut Veem. *** Vabaduse väljaku ekraanile kuvatakse täna nende üle 12 000 represseeritu nimed, keda 1941. aastal toimunu otseselt puudutas: küüditatud ja vangilaagritesse saadetud; need, kes põgenesid või end varjasid, ning Siberisse küüditatud peredes sündinud lapsed. Nimekirjas on ka 1940. aastal küüditatud Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri perekond. Kuna juuniküüditamisest möödus täna 75 aastat, toimus tseremoonia seekord Vabaduse väljakul. Järgmisel aastal peetakse üritust taas traditsiooniliselt Hirvepargis Linda kivi juures. *** 1941. aasta juuniküüditamine oli inimsusvastane kuritegu, mille NSV Liidu julgeolekujõud panid toime Eestis, Lätis, Leedus ja toonases Bessaraabias. Need maad oli NSV Liit aasta varem okupeerinud. Eestist küüditati umbes 10 000, Lätist üle 15 000, Leedust üle 18 000 ning Moldovast ja Ukraina NSV-ga liidetud Bessaraabia osadest ligi 30 000 inimest. Lääne-Ukrainat ja Lääne-Valgevenet, mille NSV Liit oli Poolalt vallutanud 1939. aasta sügisel, oli selleks ajaks tabanud juba mitu küüditamislainet. Juuniküüditamine oli rünnak okupeeritud maade omariikluse kandjate vastu. Koos perekondadega võeti kinni poliitikud ja omavalitsustegelased, riigiametnikud, politseinikud ja sõjaväelased, ettevõtjad ja ärimehed, edukamad põllumehed, osa haritlasi ja seltskonnategelasi ning paljud teised. Ohvrid võeti kodudest kinni perekondade kaupa, kuid enne vangivagunitesse paigutamist eraldati perekonnapead naistest, lastest ja vanuritest. Perepead arreteeriti ja saadeti Gulagi vangilaagritesse, kus enamik neist hukati või suri ebainimlike vangistusolude tõttu. Naised, lapsed ja vanurid saadeti sundasumisele Venemaa Euroopa-osa põhjapoolsetele aladele ja Siberisse. Ka nendest surid väga paljud nälja, külma, haiguste ja üle jõu käiva töö tõttu. Ellujäänud pääsesid kodumaale alles 1950. aastate teisel poolel. Paljudele keelati endisesse kodukohta tagasi pöörduda ja asuda elama suurematesse linnadesse. Neid süütuid inimesi mälestades loodame, et sellised kuriteod ei kordu enam kunagi. Mälestuspäeva eesmärk on pöörata ühiskonna tähelepanu Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal toime pandud õigusvastastele repressioonidele ja nende tõttu kannatanud inimestele. Mälestuspäeva aitasid korraldada inimõiguste instituut, sihtasutus Unitas, Eesti Memento Liit, üliõpilaskondade liit, Eesti noorteühenduste liit, õpilasesinduste liit ja justiitsministeerium. Lisainfo: Inimõiguste Instituut: Aet Kukk, aet.kukk@eihr.ee, 5330 2328 Sihtasutus Unitas: Sandra Vokk, sandra.vokk@unitasfoundation.org, 506 4450 Justiitsministeerium: Riina Solman, riina.solman@just.ee, 529 2992   Justiitsministeerium, avaldatud 9 aastat tagasi

Justiitsminister: me ei tohi reeta küüditatute mälestust

Justiitsminister Urmas Reinsalu ütles täna Tallinnas Vabaduse väljakul toimunud 1941. aasta küüditamise ohvrite mälestustseremoonial, et küüditamisohvrite mälestus nõuab meilt ajaloolise tõe eest seismist, kurjuse meenutamist ning me ei tohi seda mälestust reeta. „Täna 75 aastat tagasi küüditati okupatsioonivõimu poolt kümme tuhat eesti last, naist ja meest. See oli inimsusevastane ja aegumatu kuritegu. Me jääme üle aegade mälestama kõiki kommunistliku terrorirežiimi ohvreid ja langetame nende kannatuste ees pea. Me ei unusta iialgi ülekohut mis on meile ja teistele rahvastele tehtud,“ ütles justiitsminister Urmas Reinsalu oma kõnes.   Reinsalu sõnul oli okupantide eesmärk inimesed füüsiliselt hävitada, kuid mälestus neist elab edasi. Selleks rajatakse 2018. aastal Tallinna kommunismiohvrite mälestusmärk, kus on kirjas kõigi hukatud ohvrite nimed. „Ohvrite mälestus nõuab meilt ajaloolise tõe eest seismist, kurjuse meenutamist, ohvrite aitamist ja ülekohtu eest hüvitise nõudmist. Kui oli okupatsioon, siis olid ka kahjud ja meie kohus on seda süüdlase õigusjärglasele meelde tuletada, mitte eitada,“ rääkis minister. „Täna võtsime koos oma Poola, Läti, Leedu ja Ukraina kolleegidega vastu ühisavalduse, kus ütleme, et Venemaa, olles Nõukogude Liidu õigusjärglane, pole teinud midagi, et neid kuritegusid mingilgi moel heastada ja vabandada. Selle asemel on neid kuritegusid eitatud, ülistatud sovetiminevikku ning taaselustatud toonast sümboolikat,“  rõhutas Reinsalu. Küüditamisohvrite mälestuseks toimus keskpäeval Vabadussamba jalamil mälestustseremoonia. Kõnelesid riigikogu esimees Eiki Nestor ja justiitsminister Urmas Reinsalu ning Eesti Memento Liidu esindajad. Mälestuspärjad asetasid presidendi, riigikogu, valitsuse, kaitseväe, kaitseliidu, Tallinna linna, diplomaatilise korpuse ja vabaühenduste esindajad, millele järgnes Eesti kirikute nõukogu algatusel kirikukellade helin. 1941. aastal küüditati Eestist Siberisse ligikaudu 10 000 inimest. Kolmveerand sajandit hiljem mälestavad kodanikuühendused küüditamisohvreid Vabaduse väljakut katva kujundliku pisarate merega. See koosneb tuhandetest õhupallidest – üks iga küüditatu kohta. Õhupallid on naturaalsest ja biolagunevast materjalist, kuid loodushoiu kaalutlustel neid lendu ei lasta. Seetõttu võetakse installatsioon maha samal moel, kui see paigaldatud on. Kell  16.00 toimub Liiva kalmistul terroriohvrite mälestusmärgi juures pärgade asetamine, mälestamaks Nõukogude okupatsioonivõimu käe läbi Eestis 1941. aastal  hukkunuid. Teiste hulgas on Liiva kalmistule maetud ka  Pirita-Kosel Scheeli krundil toime pandud massimõrvas hukatud Eesti Vabariigi ühiskonna-ja poliitikategelased ning Vabadussõjast osavõtnud. Arvatavasti võidi Scheeli krundil hukata ka riigivanemad Jaan Tõnisson ja Friedrich Karl Akel. Seal mõrvati hulk politsei- ja kaitsepolitseiametnikke, teiste hulgas Eesti kaitsepolitsei esimene juht ja Vabadusristi kavaler Helmut Veem. *** Vabaduse väljaku ekraanile kuvatakse täna nende üle 12 000 represseeritu nimed, keda 1941. aastal toimunu otseselt puudutas: küüditatud ja vangilaagritesse saadetud; need, kes põgenesid või end varjasid, ning Siberisse küüditatud peredes sündinud lapsed. Nimekirjas on ka 1940. aastal küüditatud Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri perekond. Kuna juuniküüditamisest möödus täna 75 aastat, toimus tseremoonia seekord Vabaduse väljakul. Järgmisel aastal peetakse üritust taas traditsiooniliselt Hirvepargis Linda kivi juures. *** 1941. aasta juuniküüditamine oli inimsusvastane kuritegu, mille NSV Liidu julgeolekujõud panid toime Eestis, Lätis, Leedus ja toonases Bessaraabias. Need maad oli NSV Liit aasta varem okupeerinud. Eestist küüditati umbes 10 000, Lätist üle 15 000, Leedust üle 18 000 ning Moldovast ja Ukraina NSV-ga liidetud Bessaraabia osadest ligi 30 000 inimest. Lääne-Ukrainat ja Lääne-Valgevenet, mille NSV Liit oli Poolalt vallutanud 1939. aasta sügisel, oli selleks ajaks tabanud juba mitu küüditamislainet. Juuniküüditamine oli rünnak okupeeritud maade omariikluse kandjate vastu. Koos perekondadega võeti kinni poliitikud ja omavalitsustegelased, riigiametnikud, politseinikud ja sõjaväelased, ettevõtjad ja ärimehed, edukamad põllumehed, osa haritlasi ja seltskonnategelasi ning paljud teised. Ohvrid võeti kodudest kinni perekondade kaupa, kuid enne vangivagunitesse paigutamist eraldati perekonnapead naistest, lastest ja vanuritest. Perepead arreteeriti ja saadeti Gulagi vangilaagritesse, kus enamik neist hukati või suri ebainimlike vangistusolude tõttu. Naised, lapsed ja vanurid saadeti sundasumisele Venemaa Euroopa-osa põhjapoolsetele aladele ja Siberisse. Ka nendest surid väga paljud nälja, külma, haiguste ja üle jõu käiva töö tõttu. Ellujäänud pääsesid kodumaale alles 1950. aastate teisel poolel. Paljudele keelati endisesse kodukohta tagasi pöörduda ja asuda elama suurematesse linnadesse. Neid süütuid inimesi mälestades loodame, et sellised kuriteod ei kordu enam kunagi. Mälestuspäeva eesmärk on pöörata ühiskonna tähelepanu Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal toime pandud õigusvastastele repressioonidele ja nende tõttu kannatanud inimestele. Mälestuspäeva aitasid korraldada inimõiguste instituut, sihtasutus Unitas, Eesti Memento Liit, üliõpilaskondade liit, Eesti noorteühenduste liit, õpilasesinduste liit ja justiitsministeerium. Lisainfo: Inimõiguste Instituut: Aet Kukk, aet.kukk@eihr.ee, 5330 2328 Sihtasutus Unitas: Sandra Vokk, sandra.vokk@unitasfoundation.org, 506 4450 Justiitsministeerium: Riina Solman, riina.solman@just.ee, 529 2992   Justiitsministeerium, avaldatud 9 aastat tagasi

Justiitsministeerium: omandireform pani aluse omanike ühiskonnale

Täna möödus omandireformi aluste seaduse vastuvõtmisest 25 aastat. Sellega seoses toimus justiitsministeeriumis ümarlaud, kus tehti kokkuvõtteid ning arutati omandireformi pooleliolevaid küsimusi. Kohtumisel osalesid toonased omandireformi elluviijad, omanike liit, represseeritute ühendus, kirikute esindajad, rahandusministeeriumi ja Harju maavalitsuse esindajad. Ühiselt tõdeti, et omandireform andis Eesti majanduse arengule tugeva tõuke. Reformi käigus menetleti 144 000 tagastamisjuhtumit ja avalduse esitas 240 000 isikut. Praegu on menetlemisel veel alla 400 juhtumi. Justiitsminister Urmas Reinsalu rõhutas, et omandireform oli määratu tähtsusega pööre, kus Eesti ühiskond naasis okupatsioonist vabasse ühiskonda. „Okupatsioon võttis inimestelt omandiõiguse. Omandireform pani paika erastamise, õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja maareformi alused. Reform lähtus printsiibist, et Eesti on 1918. aastal loodud riik,“ ütles minister Reinsalu. „Meil on seadusest tulenev kohustus otsustada omandireformi raames veel käesoleva aasta lõpuks sellised seni lahendamata juhtumid nagu Niguliste kiriku ja Petseri kloostri varade kompenseerimine õigusjärgsele omanikule. Need küsimused vajavad valitsuse otsust,“ selgitas justiitsminister. Justiitsministeeriumi reformiaegse kantsleri Mihkel Oviiri arvates on omandireformi tähtsust võimatu alahinnata. Tema sõnul sai tänu reformile kujuneda Eestis omanikkond ja omandisuhetele anti õiguslik selgus, see omakorda aga oli kaalukas eeldus, mis aitas majandusel arenema hakata. Justiitsministeerium, avaldatud 9 aastat tagasi

Justiitsministeerium: omandireform pani aluse omanike ühiskonnale

Täna möödus omandireformi aluste seaduse vastuvõtmisest 25 aastat. Sellega seoses toimus justiitsministeeriumis ümarlaud, kus tehti kokkuvõtteid ning arutati omandireformi pooleliolevaid küsimusi. Kohtumisel osalesid toonased omandireformi elluviijad, omanike liit, represseeritute ühendus, kirikute esindajad, rahandusministeeriumi ja Harju maavalitsuse esindajad. Ühiselt tõdeti, et omandireform andis Eesti majanduse arengule tugeva tõuke. Reformi käigus menetleti 144 000 tagastamisjuhtumit ja avalduse esitas 240 000 isikut. Praegu on menetlemisel veel alla 400 juhtumi. Justiitsminister Urmas Reinsalu rõhutas, et omandireform oli määratu tähtsusega pööre, kus Eesti ühiskond naasis okupatsioonist vabasse ühiskonda. „Okupatsioon võttis inimestelt omandiõiguse. Omandireform pani paika erastamise, õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja maareformi alused. Reform lähtus printsiibist, et Eesti on 1918. aastal loodud riik,“ ütles minister Reinsalu. „Meil on seadusest tulenev kohustus otsustada omandireformi raames veel käesoleva aasta lõpuks sellised seni lahendamata juhtumid nagu Niguliste kiriku ja Petseri kloostri varade kompenseerimine õigusjärgsele omanikule. Need küsimused vajavad valitsuse otsust,“ selgitas justiitsminister. Justiitsministeeriumi reformiaegse kantsleri Mihkel Oviiri arvates on omandireformi tähtsust võimatu alahinnata. Tema sõnul sai tänu reformile kujuneda Eestis omanikkond ja omandisuhetele anti õiguslik selgus, see omakorda aga oli kaalukas eeldus, mis aitas majandusel arenema hakata. Justiitsministeerium, avaldatud 9 aastat tagasi